valitsemise korraldaja - kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare50 ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks.
valitsemise korraldaja - kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare50 ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks.
põlguse ja vaenu vältimisest, millest autor arvab nii : Valitseja muutub vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine- sellest tuleb hoiduda. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks. Valitseja peab nõudma, et tema sõna oleks seadus. Valitsejal on kaks hirmu: üks alamatelt lähtunud (sisemine) ja teine võõramaalastest lähtuv (välimine). Valitsejal tuleb repekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks. Kui valitsejal pole rahva poolehoidu, siis sõjaväe omamine on tal hädavajalik sellises olukorras. Tuleb hoiduda tõsist ülekohut tegemast kellegile neist, kes teda teenivad ja tema riigi teenistuses olles teda ümbritsevad. Ja siin kohal ma ei ole nõus selle arvamusega , sest valitseja ei tohi olla väga julm ja kardedud nagu oli seda Hitler, Mussolin ja Staalin, kelle terror valitses aasataid. Tänu I- ja II maailma
kuulsa kõne. "Mööda Itaaliat hulkuvail metsloomadel," kõneles ta, "on koopad ja urkad ööbimiseks, neil inimesil, kes võitlevad ja surevad Itaalia pärast, pole aga muud kui õhk ja valgus. Neile pole alalist elukohta, koos laste ja naistega elavad nad hulkurielu. Sõdurid võitlevad ja surevad võõra toreduse ja rikkuse eest, neid nimetatakse maailma valitsejaiks, kuid ometi pole neil jalatäitki isiklikku maad." Moodustati maajagamise komisjon. Kuid enamik nobiile oli selle agraarseaduse vastu. Nad meelitasid ühte tribuunidest - Marcus Octaviust - seda seadust keelu alla panema. Octavius oli Tiberiuse lähedane sõber. Kuid Octaviusel endal olid käes suured riiklikud maa- alad ja ta ei tahtnud neist lahkuda. Peale mõneajalist kõhklemist nõustus Octavius esinema selle seadusprojekti vastu ja pani talle "veto" peale. Siis astus Tiberius otsustavamate sammude juurde ja pani rahvakoosolekul hääletusele küsimuse: kas võib oma ametisse
auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks
XIX PEATÜKK PÕLGUSE JA VAENU VÄLTIMISEST valitseja muutub vihatuks eelkõige tema rõõvellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine- sellest tuleb hoiduda. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks. Valitseja peab nõudma, et tema sõna oleks seadus. Valitsejal on kaks hirmu- üks alamatelt lähtunud (sisemine) ja teine võõramaalastest lähtuv (välimine). Valitsejal tuleb repekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks. Kui valitsejal pole rahva poolehoidu, siis sõjaväe oma on tal hädavajalik sellises olukorras. Tuleb hoiduda tõsist ülekohut tegemast kellegile neist, kes teda teenivad ja tema riigi teenistuses olles teda ümbritsevad. XX PEATÜKK KINDLUSTE JA PALJUDE MUUDE ASJADE KASULIKKUSEST Paljud arvavad, et targal valitsejal tuleb teadlikult ning targalt suurendada vaenulikkust enda vastu, et selle mahasurumisele järgneks veel suurem au ja hiilgus
omad. 27A andis senat nime Augustus. Ta hoidis enda käes oluliste provintside asevalitsejate kohti, seega oli ta ka Rooma sõjaväe ülemjuhataja. Seal, kus sõjaväge polnud ja lähemal olid, said teised asevalitsejaks. Ta koondas enda kätte vägede käsuõiguse ja seega imperaator (käskija. Ta oli imperaator, Caesar ja Augustus, ta kasutas neid oma pärisnimedena. Alguses lasi ta end valida konsuliks, kuid nägi, et seal on liiga palju nobiile, kes tahavad ka saada. Edaspidi ta võttis konsuli võimu, olemata konsul. Ta võttis endale ka eluaegsed rahvatribuuni volitused, see tähendas vetoõigust. Oma elu lõpus võttis ta ka ülempreestri ameti (pontifex maximus). Analoogilist viisi kasutasid ka järgnevad keisrid. Keisrite võim ei olnud pärandatav. Nime poolest kehtis vabariik. Keiser oli esimene senaator, seega nimeliselt määras senat, kes nende hulgast saab keisriks.
annaabi.ee 
