Nimetu (0)

Kätlin Kuuspalu 105860TASB
Riigikaitse poliitiline debatt ja avalik arvamus Eestis
Artikkel käsitleb erinevate nägemuste vastasseisu mitmetes küsimustes. Esiteks tsiviilkontroll, teiseks riigikaitse põhimõtteid, ajateenistust või profiarmeed. Kummaline on tõdeda, et omavahel depateerivad kaitseküsimustes kõrgetel ametikohtadel, kuid mitte omaala prohvesionaal: tollane kaitseminister Jürgen Ligi ja kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts (Soome Vabariigi maakaitse kõrgkool- kursused ). Nende ühine joon on see, et kummalgi pole sõjalist haridust ja kumbki neist pole sõjaväes aega teeninud . Sellest tulenevalt on ka arvamused tingitud tsiviil ja populistlikest vaatenurkadest, et saavutada paremaid tulemusi valimistel. Artiklis toodud diskusiooni on raske pidada sisuliseks ja asjatundlikuk ning kaitsepõhimõtete alaseks diskusiooniks. See on Eesti üsna levinud ka teistelt aladel ja kahetsusväärselt ei kuulata neid, kes on vastavalt haritud.
Diskussioon teemal, kas professionaalne armee või ajateenistus , on väikesele riigile kohatu. Ajast-aega on ajalugu tõestanud, et väikest riiki on kaitsnud kogu rahva kaitse tahe ja patriotism, mis tungineb üldisele mobilisatsiooni valmidusele ning omakorda kaitseväes omandatud alg teadmistele . Palgaarmee on suurte ja rikaste riikide kallis lõbu. Militaarvaldkonna tippspetsialiste kolonelleitnant Leo Kunnas paneb asjad paika sõjaväelise otsekohesusega: ”Täispalgalise armee tegemine Eestile ei ole sõjaliselt relevantne, see pole majanduslikult võimalik ning see ei ole ka sotsiaalselt ja demograafiliselt saavutatav.” Läti on selle sammu astunud tänu poliitikute survel ja nii nagu on kirjutatud, et Läti kahetseb seda. Nõustun järgnevaga: Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas leidis, et ”pea- ja kaitseministri tasemel riigi kaitsevõimet puudutavate poliitiliste avalduste tegemist, ilma süvaanalüüsita reformi võimalikest tagajärgedest, võib pidada riigivastaseks tegevuseks”
Julgeolek pärast NATOGA liitumist
Põhiharta paragrahv 5 käivitumiseks on vaja otsuste protseduuri, kaasaarvatud teiste NATO riikide abiarmee kohale saabumine võtab oma aja. Tulenevalt selllest on abi paluva riigi oluline esimese rünnakuga iseseisvalt toime tulla ja seda ei suudaks tagada pelgalt prohvesionaalne armee.
Edward N. Luttwak soovitab Postimehes just Venemaa naabruse tõttu Eestil ehitada oma armee üles pigem Soome eeskujul ning mitte loota ainult NATO liikmeks olekule. Eesti armees peaksid kahtlemata olema elukutselised sõdurid missioonides osalemiseks, kuid 90 protsenti kaitse-eelarvest peaks Luttwaki sõnul minema Eesti kaitse arendamiseks.
Tänases maailmaruumis on suuremaks ohuks terrorism , millele ei ole selgelt piiritletud vastast ja ohu tekke põhjused on raskesti prognoositavad.
Nõustun sellega, et praeguse riigikaitsemudeli säilitamist või selle muutmist ei ole võimalik otsustada teiste arvamuste suhtes hoolimatult ja lahmivalt ning ainult oma erakondlikku lähenemist absolutiseerides. Samas peaksid tegema otsuseid oma alad professionaalid, keda kahjuks Eesti riigis nii väga ei hinnata.
Kasutatud kirjandus:
Juhan Kivirähk „Riigikaitse poliitiline debatt ja avalik arvamus Eestis“
Leo Kunnase mõtted riigikaitse kohta
www.vikipeedia.ee