Nimetu (0)

Mina ja loodus
Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Normaalsete inimeste keeles lilled, puud, põõsad , ookeanid, mäeahelikud ja paljud muud asjad, mida oled ilmselt õppinud esimesest klassist saatik. Loodus on midagi, milleta inimkonda ei oleks, sest kui ei oleks päikest, ei oleks valgust ja taimed ei saaks fotosünteesida. Kui ei oleks hoovuseid, siis ei oleks ka kliima erinevusi nii palju. Loodus on paljudele tähtis, aga minule hädavajalik. Aga miks ma ei suuda loodusest hoiduda?
Minu jaoks on loodus eelkõige inimese poolt puutumata mets, sest seal on loodus ise rajanud teed ja saab ise hakkama. Olen lapsest saati olnud looduslaps, sest olen tegelikkuses kasvanud metsade keskel. Väiksena käisin tihti emaga metsas seenel või niisama jalutamas ja kindlasti ka teiste lastega kulli ja peitust mängimas. Loomulikult oli ja on metsas toredam kulli ja peitust mängida, sest seal on lihtsalt rohkem peitmis võimalusi ja parem on põgeneda ka. Mäletan väga hästi kuidas meile alati sõnad peale loeti.
Aeg lendab ja lendab, aga minu kirg metsa vastu pole vaibunud. Nüüd aastaid hiljem, kui me kõik kes mängisime kunagi kodumetsades, oleme suureks saanud, mõtlen ma tihti nendele hetkedele mis on olnud. Kõige rohkem meeldib mulle seda teha, jalutades nende samade metsade vahel. Olen kurb, kui mul ei ole mõni õhtu aega, et metsa jalutama minna. Metsas tunnen ennast alati nii rahulikult ja vabalt.
Minu süda murdub, kui näen et kuskil võetakse jälle mets maha, aga samas ma tean, et vahel on see looduse enda jaoks parim. Loodus on kindlasti asi, mis peab olema tasakaalus. Ma usun, et ma tean, miks ma loodusest, eelkõige metsadest hoiduda ei suuda. Ma lihtsalt armastan metsa, sest armastan vabadust ja kindlasti on vabaduse parim seletaja mets, kuhu inimesed pole ennast vahele seganud.