Kristliku kiriku üks silmapaistvamaid õpetlasi, kuulutatud katoliku kiriku poolt pühakuks ja on ka üks mõjuvõimsamaid kirikuisasid. Nii teoloog kui filosoof. Augustinusel oli filosoofia allutatud teoloogiale, sest arul puudub võimalus jõuda tõeni ilma ilmutuseta. Filosoofia alane töö oli tihedalt seotud ristiusuga. Filosoofilised uurimused peavad olema kooskõlas Piibliga. Tema õpetus tuginebki põhiliselt Pühakirjale. Augustinus püüdis neoplatonismi alusel luua ristiusu usuteaduslikku süsteemi. Ta rõhutas, et Jumal on üleloomulik ega sõltu mingil määral ei loodusest ega inimesest, need aga sõltuvad Jumalast täielikult. Augustinuse arvates peab usk eelnema mõistmisele. Ta on esitanud nõude: "Usu, et mõista!" Mõistuse osaks jääb ainult usu kinnitamine. Tarkus seisneb igaveste jumalike tõdede tabamises, kusjuures täieliku jumaliku tõe tajumine eeldab hinge vabanemist kehast.
Filosoof leiab, et enne hinge, mis on surematu, ühildumist maise kehaga, omandab hing kaemuse teel endasse "ideed". Kokkuvõte "Ei ole ühtki teist filosoofi, kes oleks nii veendunud olnud headuse eksisteerimises ja headuse lõplikus võidus ning kõikvõimsuses, nagu oli Platon" (T. Künnaps "Suured mõtlejad"; lk 37). Platon on oma filosoofiaga mõjutanud kogu LääneEuroopa kultuuri ja filosoofiat ning neoplatonismi kaudu eriti kristlust. Isiksusena oli ta erakordselt andekas ning nakatavalt elurõõmus. Tal oli äärmiselt arenenud ilumeel ning küps kunstiline maitse, mis annab ta teostele omalaadse värvingu. Aga ka raskus Platoni mõistmises peitub selles filosoofia, kunsti ja luule uimastavas segus. "Me ei või alati öelda, missuguse kuju all dialoogis esineb autor; kas ta kõneleb täht täheliselt tõtt või räägib metafoorides, kas ta naljatab või mõtleb tõsiselt" (Will
ebakindlal ja ohtliku ajal. Oli aeg, mil vaadati abi saamiseks taeva poole. Enne, kui käsitleda kristlikku maailmakäsitlust, tasub lühidalt peatuda ühel teisel suunal, millest sai hiljem osa kristlikust mõttesuunast: Neoplatonism Stoitsismi ja epikuurluse kõrval uuenes Rooma impeeriumis huvi Platoni filosoofia vastu. Paraku rõhutas neoplatonism pigem müstilisi aspekte Platoni teooriates ning pööras vähem tähelepanu selle ratsionaalsetele aspektidele. Üks neoplatonismi suundi kombineeris platoonilist filosoofiat heebrea religiooniga ning tõi seeläbi oma käsitlusse kaks teemat, mis puudusid sel ajal domineerinud religioonides ja filosoofiasuundades: mure üksikisiku surematuse pärast ning tegelemine inimlike kirgede teemaga. Tuleb tõdeda, et segu nendest kahest tuli silmapaistvalt segane, kuid lennukas ning innustav. Segu platonismist ja heebrea religioonist näeme me esimesena Philo filosoofias. Philo
tasakaal Philo - keha mullast, hing jumalast. Hinge puhastamine, meditatsioon. Zeno Citium - Stoiku - vooruslikkus, loodus, jumalik plaan. Kristlus Püha Paulus - seadis usu mõistusest või arutlemisest tähtsamale kohale. kombinatsioon heebrea religioonist ja neoplatonismist, mille puhul lunastus oli saavutatav läbi lihtsa, puhta elu, materiaalsete asjade tühisuse tunnistamise ning pattude pihtimise. Püha Augustinus - kes kombineeris stoitsismi, neoplatonismi ja heebrea religiooni võimsaks kristlikuks maailmavaateks. St. Anselm - taju ja arutlusvõime peavad ja võivad täiendada ristiusku. kui me mõtleme millestki, siis peab see miski, mis on mõtte põhjustaja, olemas olema. Petrarca - personaalne religioon - elu siin ja pärast, inimese potentsiaali kaotamine. Pico - inimene on vaheaste looma ja ingli vahel. peaks kõiki vaatepunkte objektiivselt uurima, eesmärgiga avastada, mis on nendes ühist.
muundumine,suhtelisus. Kuna meeleliste asjade maailmal on Platoni õpetuse kohaselt "vahepealne" asend olemise ja mitteolemise valdkondade vahel,ning olles nende mõlema sünnitatud, ühendab see eneses mingil määral vastandeid. See on vastandite- olemise ja mitteolemise, muutumatu ja muutuva,samase ja mittesamase, liikumatu ja liikuva, ühese ja paljuse-ühtsus. See õpetus näitas teed dialekstika edasisele arengule.Hiljem kordas Hegel kõrgemal tasemel Platoni,platonismi ja neoplatonismi poolt läbikäidud teed,ning tõestas,et olemise ja mitteolemise dialektika viib paratamatult saamiseni,mis ongi vastandite-,,olemise" ja ,,mitteolemise"-ühtsus. Mõju poolest,mida Platoni filosoofia on filosoofia arengule avaldanud,kuulub sellele tähtis koht mitte ainult idealismi,vaid ka idealistliku dialektika ajaloos. Platon on nii vana kui ka uue aja filosoofilise mõtte arenguloos ülimalt väljapaistev kuju
kirikuruumi jätkuna. Alles 1440. aastatel huvitusid paljud kunstnikud tsentraalperspektiivi kasutamisest. Sandro Botticelli 15 saj. II poole Firenze kuulsaim kunstnik. Medicite õukonnas sai kunstnik suhelda selle aja kõrgharitlastega, sealhulgas Marsilio Ficinoga. See soodustas antiiktemaatika levikut Botticelli loomingus. Nt. ,,Venuse sünd" (7. pilt) pole lihtsalt antiikaja legendi illustratsioon ja aktimaali taastamine. Neoplatonismi kohaselt oli antiikaja müütide ja kristliku sõnumi sisu olemuslikult üks ning nõnda võidi Botticelli ,,Venuses" leida sidet Neitsi Maarjaga. Tema madalreljeefe meenutavad kujutised on loodud ilmekate kontuuride abil . Kehad ei toetu kindlale pinnale, vaid näivad hõljuvat õhus. ,,Kevad" meenutab tasapinnalist luksuslikku piltvaipa. Itaalia maalikunst 16. saj. kunstielu keskuseks saab Rooma. Kõrgrenessansile on omane kunstniku
Romulus viimane Lääne-Rooma keiser. Romuluse kukutamist Lääne-Rooma riigi lõpuks, Augustulus samuti vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. kukutati 476. aastal germaanlase Odoakeri poolt, kes end Itaalia kuningaks kuulutas. Odoaker germaani väepealik ja Itaalia kuningas; Romulus Augustuluse ihukaitseülem; kukutas Romuluse- ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus; tapeti pidusöögil Theoderichi Suure poolt Plotinus Neoplatonismi rajaja; = filosoofiline vool, mis lähtus Platoni õpetustest; rahumeelne / positiivse meelsusega filosoofia Eusebios kirikuajaloo isa; tunnustatuima kirjatööga "Kiriku ajalugu". Kaisarea piiskop, ajaloolane, oli ta ka apologeet, topograaf, jutlustaja, kriitik eksegeet; osales Nikaia kirkukogul Hieronymu vanarooma kristlik õpetlane, teoloog, kirikuisa; Rooma Katoliku Kiriku poolt
virtuoosset laulmist kui ka lihtsat meloodikat. Oluline on afektide edasiandmine dünaamilised kontrastid, hääletämber (tume-hele), palju või vähe vibratot jms. Võiks öelda, et M. oli esimene ,,muusikadramaatik". Tänu Gonzaga õukonna võimalustele oli tal käsutada ka suurem orkester värvikas renessanssorkester. Monteverdi ja ta libretisti Striggio (oli õukonna sekretär ja endine luuletaja) ,,Orpheus" on tellijate soovil seotud neoplatonismi ideedega, mis muuhulgas leidsid paralleele Kristuse ja Orpheuse vahel (allilma minek, ülestõusmine, imeline mõju inimestele). Hertsog Gonzaga hindas Monteverdi ooperit kõrgelt. Kaks korda, 1609 ja 1615 trükiti ooperi partituur (koosseis veidi erinev), tegemist on nö ,,dokumentatsioonipartituuridega", mis dokumenteerisid olnud esitusi. M. oli Mantuas 1590-1612, seejärel sai temast Veneetsias Püha Markuse kiriku kapellmeister üks ihaldatumaid muusiku ametikohti tollal üldse.
Kirikute ja kabelite seintele maaliti peamiselt freskotehikas, puutahvlitele temperavärvidega. 15. sajandi II poolel hakkasid levima ka õlivärvi, mis olid kasutusele võetud Madalmaades. Sandro Botticelli oli 15. sajandi II poole kuulsaim kunstnik Firenzes. Ta sai väga palju tellimusi linna rikastelt perekondadelt, eriti Medicite poolt. Tema maalides esined antiiktemaatikast, kuid ,,Venuse sünd" pole siiski lihtsalt antiikaja legendi illustratsioon ja aktimaali taastamine. Neoplatonismi kohaselt oli antiikaja müütide ja kristliku sõnumi sisu olemuslikult üks ning nõnda võidi leida sidet selle maali ja Neitsi Maarja vahel. Botticelli ei hoolinud ruumilisest sügavusest ega kehade mahulisusest. Kujutised on loodud tugevate piirjoonte abil. Kehad ei teotu kindlale pinnale, vaid näivad hõljuvat õhus. Veel tasapinnalisem on allegooriline maal ,,Kevad". Botticelli hilislooming on usuliselt kirglik ja kohati lausa gootipärane.
annaabi.ee 
