Kodanikud pooldasid tõsisemat ja rangemat kunsti, millest klassitsism päriski oma jooned. 1789. aastal Suure Prantsuse revolutsiooni ajal hakkas klassitsistlik kunst seda ülistama. Napoleoni keisriks kuulutamisega hakati väljendama ka Prantsuse keisririigi suurust ja sõjalisi võite. Kuna prantsuse kunstis olid juba eelnevalt väga tugevad klassitsistlikud traditsioonid, nimetatigi 17. sajandi kunsti varaklassitsismiks. Prantsusmaal ja Inglismaal nimetatakse klassitsismi stiili neoklassitsismiks. Klassitsismis jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastust eeskuju võtmiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud antiikkunsti kohta palju uusi teadmisi. Maalikunstis kujutati antiikseid kangelasi. Klassitsismi põhinõueteks olid ,,õilis lihtsus ja vaikne suurus". Kunst pidi ülistama voorusi, olema õpetlik ning võitlema pahede vastu. Klassitsism jaguneb kaheks: Esiteks, varaklassitsism, mis oli kuni 1800. aastani ning
Pärast Euroopa riike vapustanud ja suuri poliitilisi muutusi kaasa toonud I maailmasõda a) tekkis vastuseis romantismile ja ekspressionismile, sooviti objektiivset, selge vormi ja korrastatud rütmiga muusikat ning võeti mudeliks barokk ja klassitsism; b) jätkus ekspressionistlik liin, ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel
1840tel aastatel hakkas klassitsismile tasapisi lisanduma teiste stiilide elemente ning aniikeeskujudest enam detailides täpselt kinni ei peetud. Sisse tuli nt kaarmotiiv. Seda ajajärku nimetatakse hilisklassitsismiks, mis sillutas teed historitsismile, kus on omane stiilide üsna vaba segunemine. Kui veel 19. sajandi teisel poolel ja lõpul ehitati klassitsismi reeglite kohaselt, siis seda on nimetatud järelklassitsismiks. Järelklassitsism läks 1900. aasta paiku vaikselt üle neoklassitsismiks (mil klassitsism oli juba jõudnud teise ringiga neostiilide hulka historitsismiajastul) Järgnevas on toodud nimekirjad meieni paremini säilinud selle stiili tüüpilistest mõisahoonetest. Parimad kõrgklassitsismi näited: Saku, Riisipere, Kernu, Kirna, Kolga, Raikküla, Udriku, Aaspere, Hõreda, Pirgu, Vohnja, Uhtna, Massu, Härgla, Räpina, Penijõe, Lihula, Kasti, Triigi (Harjumaal), Putkaste (Hiiumaal), Kurisoo, Tori (Järva maakonnas), Orina (hiljem osalt ümber ehit.) Võhmuta
maalikunst). Nimi tuleb ladinakeelsest sõnast classicus eeskujulik, silmapaistev. Perioodid: · varaklassitsism 1770 1800 · kõrgklassitsism 1800 1830, Pr-maal ka ampiirstiil ('empire'- keisririik) · hilisklassitsism ehk akademism 19. saj. lõpuni valitses ainult kujutavas kunstis Klassitsistlikud traditsioonid olid prantsuse kunstis ka 17. saj väga tugevad = vanaklassitsism. Prantsusmaal ja Inglismaal nim. siinräägitavat stiili seetõttu neoklassitsismiks. Klassitsism jäljendas antiikkunsti, täpsemalt Kreeka klassikalise ajastu kunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. saj. oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji ja Herkulaneumi väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni "Antiikkunsti ajalugu" aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele
KLASSITSISM JA ROMANTISM 1750-1850 suurte muutuste aeg Euroopa kunstielus, tekkisid kunstinäitused ja kunstikriitika, vähenes kunstitellijate roll. Tekkisid 2 kunstisuunda, mis olid samaaegsed ja osaliselt läbipõimunud: klassitsism ja romantism. Klassitsism (lad.k classicus esmaklassiline, parim) Nii nimetati seda stiili Kesk- ja Ida-Euroopas. Inglise ja prantsuse keeles nimet. neoklassitsismiks. Varaklassitsism kuni 1800, kõrgklassitsism pärast seda. Prantsuse klassitsism jagatakse mõnikord 3 etapiks: 1)1760-1790 Louis XVI stiil; 2) 1790-1800 direktooriumistiil; 3)1800-1820 ampiirstiil. See on kindlate vormitunnustega stiil, mõistuslik, reeglipärane ja harmooniline. Võeti eeskujuks antiikkunst. Seda soodustas antiigi pärandi kättesaadavuse tõus väljakaevamised, teadustööd. Nt Winckelmanni teos "Antiikkunsti ajalugu". On seotud valgustajate ideoloogiaga
Referaat KLASSITSISM Vastukaaluks rahutule, liikuvale, ilutsevale barokile ja rokokoole hakkas 18. sajandi keskel Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas jälle levima klassitsism (itaalia ja inglise traditsioonis kutsutakse seda neoklassitsismiks). Taaskord püüti jäljendada vanakreeka ja -rooma kunsti. Põhjused olid nii üldkultuurilised kui ka poliitilised. 18. sajandi keskpaiku muutus antiigiteema väga populaarseks. Seda õhutasid arvukad ekspeditsioonid Apenniini poolsaare lõunaossa ja Sitsiiliasse. Tekkis tõsine huvi arheoloogia vastu, algas antiikkunsti mõõdistamine ja uurimine. Eriti tuntuks said Herculaneumi (alustati 1738) ja Pompeji (1748) väljakaevamised. Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine
Kui 1789. aastal puhkes Suur Prantsuse Revolutsioon, asus klassitsistlik kunst ülistama revolutsiooni. Hiljem aga, kui kindral Napoleon Bonaparte aastal 1804 end keisriks kuulutas, hakati klassitsistlikus kunstis väljendama Prantsuse keisririigi suurust ja sõjalisi võite. Klassitsistlikud traditsioonid olid prantsuse kunstis ka enne väga tugevad, tuletame meelde 17. sajandi kunsti, nn. vanaklassitsismi. Prantsusmaal ja Inglismaal nimetataksegi käesolevat stiili seetõttu 'neoklassitsismiks'. Jäljendati antiikkunsti, sest antiikset ühiskonda peeti ideaalseks. Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompeji väljakaevamistel. Nii saidki mitmete kunstiajaloolaste uurimused, näiteks Johann Joachim Winckelmanni "Antiikkunsti ajalugu" aluseks tõelisele üleeuroopalisele antiigivaimustusele. Klassitsismi põhinõueteks olid "õilis lihtsus ja vaikne suurus"
toonud I maailmasõda a) tekkis vastuseis romantismile ja ekspressionismile, sooviti objektiivset, selge vormi ja korrastatud rütmiga muusikat ning võeti mudeliks barokk ja klassitsism; 10 b) jätkus ekspressionistlik liin, ajendatuna sõjakoleduste ja –kannatuste üliemotsionaalsest kujutamisest. a) Sellist hoiakut nimetatakse Prantsusmaal ja Venemaal neoklassitsismiks (Stravinski, Poulenc jt), Saksamaal aga kasutati sel ajal mõistet uusasjalikkus – Neue Sachlichkeit. Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Totaalne teater (Oli selline teatrisaal, et publik ümbritseti lava ümber. Lava ja publiku piir kadus) See teater hävis II MS-s
1850. Klassitsismi jaguneb tinglikult kahte suurde perioodi: varaklassitsism (1760–1800) kõrgklassitsism (1800–1830) Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 5 Erinevates maades jaguneb klassitsism perioodideks erinevalt. Kuna Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias olid klassitsisminähud ilmnenud juba barokiajastul, nimetatakse seal 18. saj II poole ja 19. saj alguse kunstistiili neoklassitsismiks, mis Prantsusmaal jagunevad järgmiselt: Louis XVI stiil 1760–1790 direktooriumi stiil 1790–1800 ampiirstiil 1800–1830 (esineb ka Venemaal) Kuna Inglismaal barokkstiili praktiliselt ei olnud, siis jätkus seal juba 17. sajandil väljakujunenud palladionismi traditsioon, mis oma olemuselt oli klassitsismile väga lähedane. Varaklassitsismi on nimetatud ka adamstiiliks (arhitektidest vendade perenime järgi). Saksamaal kandis kerge ja
annaabi.ee 
