Needuste allee
Roger Zelazny
Lehekülgede arv: 158
Illustraator : Heiki Looman
Tegelased: Hell Tanner ,
Politsei, Denton, Peabody, Harbershire, Denny , Kanis, Donahue, President , Leitnand Spano, Greg , Samuel , Roderick, Caliban, Doktor Henry Soames, Corny, Akers, Evvie, Karen , Fred
1. Ennustamine
Mina arvasin et raamatus kirjutatakse sellest et ,mingi mees sõidab oma mootorrattaga ringi ja hävitab nõidasid. Arvasin et see mees kes nõidasid tapab on väga paha ja kuri.
Tegelikult räägib raamat sellest kuidas üks mees (Hell Tanner) sõidab ühest ameerika otsast teise ameerika otsa. Ta sõidab ültse sellepärast et ta peab viima vastumürki katkule. Tee peal tuleb talle ette igasusuguseid raskusi, kuid ta saab kõik ned ületatud.Lõpuks jõuab ta üksi Bostonisse, annab seal ravimid ära ja hakkab tagasi sõitma.
2.Tsitaadid
1)Hell Tanner, mõrtsukas ja
vägistaja – inimkonna viimane lootus.
Kuidas saab olla selline
inimene inimkonna viimane lootus? Viimane lehekülg
2)„Mida sa veel nägid?
„ Gila monstrumeid. Tohutud
värvilised sisalikud, nii suured kui küün”
Päris suured on need.
Lehekülg103
3)”kas siin on midagi
erilist mid silmas pidada?”
„ Maod igaüks sama jäme
nagu solgitoru, ära neile otsa sõida”
Oleks jube küll kui endal
mõni sõlgitoru jämedune madu üle tee roomaks. Lehekülg 40
3. Mõttede mida raamat peale
läbilugemist tekitas.
1) Oleks ikka jube küll kui
meil ka niisugune ilm oleks.
29
2)Huvitav kas meile tulevad ka
niisugused tormid kunagi?
3)Kui ma oleksin selle mehe
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Kõik kommentaarid