9) Kasuisa peaks lapsele rohkem tähelepanu pöörama-sõbrasuhted looma! 10) Vanemad peaksid olema järjekindlad ja rahulikud. 11) Koostöö lasteaia ja koduga on väga tähtis, samuti lastepsühhiaatriga, logopeediga ja eripedagoogiga. 12) Ema peaks lapsele selgitama, et ta on peres kõige tähtsam! 13) Vanemad peaksid teadma lapse erivajadusi. Osalema koolitustel! 14) Kodu ja lasteaia koostöö ja tagasiside. Väga olulised on lasteaiaõpetaja suhtlemis- ja nõustamisoskused. 4
valdkonnas, ja keskenduma sellele, mida nad teha suudavad, mitte sellele mida nad ei suuda. Martin (2007) on välja toonud rehabilitatsiooninõustaja rolle ja tegevusi ja kirjeldanud neid mitmetest kohustustest ja vastutustest lähtuvalt. Nad toovad välja, et rehabilitatsiooni spetsialist hindab kliendi vajadusi, hoolib kliendist, töötab välja eesmärgid ja isiklikud plaanid, mis vastavad tuvastatud vajadustele. Kõikides eelpool nimetatud tegevustes on olulisel kohal nõustamisoskused. Martin (2007) ja Anthony et al (2002) on defineerinud rehabilitatsiooni nõustamist kui süstemaatilist protsessi, mis aitab füüsiliste, vaimsete, arengu, kognitiivsete ja emotsionaalsete puuetega inimestel saavutada isiklikke, ametialaseid ja sõltumatu elamise eesmärke võimalikult integreeritud tingimustes, nõustamise protsessis aktiivse osalemise kaudu. 2. Rehabilitatsiooni protsess Anthony et al (2002) kirjeldavad rehabilitatsiooni kui puudega inimese
Pead ennast väga selgelt kehtestama! Nõustaja motiivid nõustaja jaoks peaks esimene olema teadusmõõde, seejärel kunstimõõde. Motiiv peab olema erialase professionaalse eetika peal. Nõustaja isik: esmane ja teisene struktureerimine esmane e kes ma olen erialaselt (õpe, täiendus). Teisene e isiklik taust ja kuidas sa midagi teed. Efektiivse nõustamise mudel Brammeri (1999) mudel: nõustaja isikuomadused + nõustamisoskused = edenemine. Järjest rohkem uuritakse, kuidas nõustamissuhe aitab kaasa nõustamisele. Nõustaja isikuomadused kuulamisoskus, reguleerida empaatiat ja emotsioone, arenguline uudishimu (pead end kogu aeg arendama), probleemilahendusoskus, oma piiride tunnetamine, julgus öelda et ma ei oska, eneseanalüüsivõime, sõnumite edasiandmine, ausus, kannatlikkus, huumor, diplomaatiavõime, enesekindlus, peegeldamisoskus, stressitaluvus ja sellega toimetulek jne.
mida nad ei suuda. Martin (2007) on välja toonud rehabilitatsiooninõustaja rolle ja tegevusi ja kirjeldanud neid mitmetest kohustustest ja vastutustest lähtuvalt. Nad toovad välja, et rehabilitatsiooni spetsialist hindab kliendi vajadusi, hoolib kliendist, töötab välja eesmärgid ja isiklikud plaanid, mis vastavad tuvastatud vajadustele. 4 Kõikides eelpool nimetatud tegevustes on olulisel kohal nõustamisoskused. Martin (2007) ja Anthony et al (2002) on defineerinud rehabilitatsiooni nõustamist kui süstemaatilist protsessi, mis aitab füüsiliste, vaimsete, arengu, kognitiivsete ja emotsionaalsete puuetega inimestel saavutada isiklikke, ametialaseid ja sõltumatu elamise eesmärke võimalikult integreeritud tingimustes, nõustamise protsessis aktiivse osalemise kaudu. 1.2 Rehabilitatsiooni protsess Anthony et al (2002) kirjeldavad rehabilitatsiooni kui puudega inimese toetamist ja
kaheosapoole keskne. Celso ja Carter (1985): nõustamissuhe hõlmab tundeid ja hoiakuid, mis suhtes osalejatel üksteise suhtes on, ning viise, mil neid väljendatakse. Nõustamissuhe on kahe osapoole vaheline suhtlus, mida rakendatakse kindlaks eesmärgiks. Kontekst (nõustamisushe), milles eesmärki ellu viiakse. Olulised on ka hoiakud, mida mõlemad pooled kaasa toovad. Nõustamine kui interaktsioon koosneb kahest elemendist suhe ja tehnikad. Tehnikad ehk nõustamisoskused. Erinevad koolkonnad nõustamissuhtest: Humanistlik teraapa (nn kliendikeskne) teatud liiki suhe on kõik, mida vajatakse, et teraapia edukas oleks. Õppimisel põhinevad lähenemised (käitumuslik teraapia, kognitiivteraapia, kognitiivteraapia, ratsionaal-emotiivne teraapia, jt). Käsitlevad nõustamissuhet kui sekundaarset aspekti nõustamises kasutatavate tehnikate järele. Ükski koolkond ei arva, et nõustamissuhe ei oleks oluline
Inimestel, kel on drammatilised kogemused olnud, tihti jäävad nendesse kinni ja tegelevad iseendaga, mitte klientidega. Nõustamine sisaldab kolme tasandit : 1. ennetamine (infopäevad, kursused, infomaterjalid) 2. harimine ja arengu toetamine (et inimene saavutaks maksimaalse kasu oma kogemustest, mis omakorda võimaldaks tal avastada ja arendada oma potentsiaali nt oskuste treening) 3. sekkumine (on probleem ja vajadus seda lahendada). Nõustamisoskused on suhtemisoskused. ,,Õige" nõustaja teab, mida ta teeb, kuna kui sa rakendad midagi, sul peab olema teaduslik alus. Inimene jääb hätta, kui hädaolukorras infotöötlus jääb poolikuks. · Konsulteerimine on nõu andmine. ,, Ma olen targem ja tean, mis on sulle hea". · Nõustamine on aitamine endast aru saada. Tingimused : 1. eraldi ruumi, mis sobib nii individuaalseks kui paari- ja perenõustamiseks ning mis võimaldab privaatsust 2
kurb. Empaatia tase võib suhtlemises väljenduda erinevatel tasemetel, mis kajastuvad erinevates nõustaja vastustes. Efektiivsed Nõustamistehnikad Töös noorukitega Noorukite nõustamine Nõustamine on suhe kahe inimese vahel, milles ühel on vajadus rääkida oma probleemist ja teisel on olemas sensitiivsus ja küpsus mõista probleeme, vajalikud teadmised ja oskused, et leida lahendus või pakkuda abi, et raskused ületada. Nõustamisoskused hariduses Idee sai alguse usuõpetusest Õpetaja ei pea olema nõustaja, vaid õpetaja oskaks olla õpilasega nõustamissuhtes – omaks nõustamisoskusi. Õpetaja on aine andja rollis-- õpetaja nõustaja rollis-- põhiline erinevus on konfedentsiaalsuses ja usaldussuhetes. Õpetaja kasutab teadlikult oskusi ja teadmisi, mis seonduvad nõustamisega, kuid tema professionaalne roll jääb muutumatuks, kusjuures nooruk tajub teda primaarses rollis olijana, mitte nõustajana.
annaabi.ee 
