Muusikateater Muusikateatri 4 olulisemat alaliiki on ooper, operett, muusikal ja ballett. Neist varaseim, ooper, kujunes välja 17.sajandil Itaalias. Ooperi vanimas eelkäijad on Antiik- Kreeka tragöödiad, kus lisaks sõnalisele osale olid liitunud kunstiliseks tervikuks ka laul ja tants. Keskaal korraldati kirikus ja linnaväljakutel suurejoonelisi vaimulikke muusikalisi etendusi liturgilisi draamasid ja müsteeriume -, mis ka omal moel valmistasid ette ooperi väljakujunemist. Järgmisena sündis Prantsusmaal 19sajandil operett, mille eelkäijaks võib pidada prantsuse koomilist ooperit.
Muusikateatri 4 olulisemat alaliiki on ooper, operett, muusikal ja ballett. Neist varaseim, ooper, kujunes välja 17.sajandil Itaalias. Ooperi vanimas eelkäijad on Antiik- Kreeka tragöödiad, kus lisaks sõnalisele osale olid liitunud kunstiliseks tervikuks ka laul ja tants. Keskaal korraldati kirikus ja linnaväljakutel suurejoonelisi vaimulikke muusikalisi etendusi liturgilisi draamasid ja müsteeriume -, mis ka omal moel valmistasid ette ooperi väljakujunemist. Järgmisena sündis Prantsusmaal 19sajandil operett, mille eelkäijaks võib pidada prantsuse koomilist ooperit.
ooperile süźee lahti libretoks, s.o ooperi tekstiks. Helilooja ja libretisti tiheda koostöö tulemusena valmib ooperi partituur. Libreto alusel asub lavastaja partituuri järgides lavastust looma. Ta töötab osatäitjatega, leiab igale stseenile sobiva väljenduslaadi ja kujundab nii ooperi ühtseks lavalis- muusikaliseks tervikuks. Selles protsessis on tähtis osa ka kunstinikul, kes loob lavakujunduse. Ehkki muusika ja tekst on samad, võib just lavastaja ja kunstniku looming muuta ühe ja sama ooperi lavastuse eri teatrites vägagi erimeelseks. Ooperikoreograafia on üsna tänamatu valdkond, sest muu olulise kõrval jääb see sageli tähele. Ometi võib koreograaf olla abiks lavakuju füüsilise oleku loomisel, tegelasele sobiva kehahoiaku ja liigutuste vormimisel ning mõnikord ka lavastuse terviklikkuse kujundajana näiteks läbiva liikumisjoonise abil
Ooperi sünnimaa on Itaalia. Ooperi teksti aluseks on tavaliselt juba valmiskirjutatud kirjandusteos. Libretist kirjutab sellest ooperi tekstiraamatu e libreto. Helilooja loob ooperi muusika ja kirjutab partituuri. Helilooja tavaliselt valib libretisti, kuid näiteks Wagner kirjutas paljude oma ooperite libretod ise. Ooperiteatris asub ooperit lavastama lavastaja. Ooper algab instrumentaalse avamänguga. Ooperi tegevus on jaotatud samuti nagu draamaeetendustes vaatusteks, stseenideks ja piltideks. Ooperit esitavad professionaalsed lauljad. See tähendab, et need lauljad on väljaõppinud. Naislauljate hääleliigid on: (5)
OOPER. Ooper on muusikaline lavateos, milles esitatakse kogu tekst lauldes. Ooper ühendab mit erinevat kunstilist valdkonda:kirjandust, muusikat, näitekunsti, kujutavat kunsti ja tantsu. Ooperi loomine algab helilooja ideest mille liberist kirjutab lahti liberetoks ehk ooperi tekstiks. Liberisti ja helilooja koostööna valmib partituur. Libereto alusel asub lavastaja partituuri järgides lavastust looma. Tähtis osa on ka kunstnikul kes loob lavakujundusega keskonna. Ooper algab meeleolu loova instrumentaalse avamänguga. Tegevustik liigendub vaatusteks
OOPER Ooper on muusikaline lavateos, mis ühendab endas paljusid kunstiliike: kirjandust, näitekunsti, kujutavat kunsti, tantsu ja muusikat. Ooperi muusika on seotud süzeega , mis on teose sõnaliseks aluseks. Libreto on ooperi tekst, mille alusel lavastaja loob lavastust järgides partituuri. Lavastaja töötab iga osatäitjaga, otsib igale episoodile sobiva väljenduslaadi, loob terviku. Ooper algab instrumentaalse avamänguga. Avamängule võib järgneda tegevusega seotud proloog- sissejuhatus, kus tegelased tutvustavad toimuma hakkavat. Tegevus on jaotatud vaatusteks, vaatused piltideks ja need omakorda stseenideks. Vaatuste vahel vahetatakse dekoratsioone, publik suundub vaheajale. Juhul, kui teos nõuab pärast tegevuse lõppu veel järelselgitust, võib ooperi viimasele vaatusele järgneda epiloog. Ooperisolist näitab oma vokaalset meisterlikkust
MTX 315. Varane ooper Eksamiteemad 1. 16. ja 17. sajandi õukonnakultuur. Õukonnaetendused muusikaga 16. sajandi I poolel Itaalias: intermeediumid, pastoraalid. Intermeediumid Bargagli komöödiale La pellegrina 1589. aastal Firenzes Medici pulmapeol. Idee, ülesehitus, muusika (Marenzio, Malvezzi, Caccini, Peri, Cavalieri), lavakujundus. SEICENTO (1600ndad aastad): 2. Ooperi tekkimine 1590-ndatel aastatel. Firenze camerata. Peri "Daphne" (Dafne) 1598. Dramma per musica. Peri "Eurydike" (Euridice), Caccini "Eurydike" (Euridice)1600. 3. Monteverdi "Orpheus" (Orfeo) 1607 ja "Ariadne" (Arianna) 1608 Mantuas. Võrdlus intermeediumiga 4. Ooper Roomas 17. sajandi I poolel. Ooperi ja oratooriumi piiril: Cavalieri "Hinge ja Keha etendus"
sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). Varased modernismi ilmingud. Wagner. Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 (Wagneri surmaasta – I MS algus). (ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 1900. aasta paiku mõistetakse sõna „modern“ all esmajoones midagi (radikaalselt, kompromissitult) uut. Viini kunstnikerühmitus „Secession“ (lahkulöömine, eraldumine) loosung: „Ajastule anda oma kunst, kunstile oma vabadus“ Wagner oli esimene, kes kasutas muusika kohta mõistet modernne ja seda negatiivses tähenduses. Ta kritiseeris selle sõnaga 1840-del Prantsuse Suurt Ooperit ja eelkõige Meyerbeeri (et see jälgib liiga publiku maitset). 1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri ooper „Tannhäuser“. Sellest vaimustus väga luuletaja Charles Baudelaire. Tema omakorda kasutas nüüd mõistet „Modernne“ positiivses tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat.
Kõik kommentaarid