kultuuri ja usu kokku põrkamisel. Näiteks Prantsusmaal on juba väga suur probleem immigrandid, kuna nad nõuavad oma õigusi ja mässavad seal. Siit tekibki meil küsimus, et kas see on õige, et me laseme immigrandid „oma koju“ ja nemad tahavad hakata seda ümber korraldama oma tavade järgi? Mina arvan, et see on vale. Me peaksime panema rangemad piirid tolerantsusele teiste suhtes, et vältida tulevikus probleeme. Ma arvan, et riigid ei tohiks muulastega nii sallivad olla. Näiteks ei ole vaja muulastel ehitada oma koole, kirikuid ja lasteaedu võõrale maale võõrasse kultuuri. See võib kõlada väga julmalt aga enamus sisserändajaid on ise valinud sellise tee, et lähevad võõrriiki paremat elu otsima. Minu arvates tuleb hakata kiiremini radikaalseid otsuseid tegema, sest muidu võib areneda sellest maailma hävitav probleem ülestõusude ja revolutsioonide näol.
Ma ei tea, kas ühe shokeeriva küsimuse pinnal ligi poolte eestlaste piiratuse näitamine muudab eestlaste suhtumist. Kas see, kui sulle demonstreeritakse su rumalust, muudab sind sallivamaks, aitab kujundada austust ja lugupidamist kellegi vastu? Kaldun arvama, et mitte eriti. Sallivus ei ole asi, mida saab käsukorras luua - kuulge, eestlased, alates homsest olge sallivad! Sallivus on pikaajaline protsess, mis eeldab isiklikku positiivset suhtlemiskogemust muulastega. Rohkem kui pooltel eestlastel see paraku puudub. Eestlaste sallivuse kohta on ka risti vastupidine arvamus. Suvel lõpus lugesin lehest artikklit, kus oli küsitud «Kus lpeb demokraatlik sallivus ja kust algab liigne leplikkus, allaheitlikkus?» Sama loogikat jätkates: kas ei vii liigne sallivus alandlikkuseni, kus eestlased nõustuvad, et vene keel viks olla teiseks riigikeeleks, lihtsustavad kodakondsuse andmist jne. Kuhu tuleks õmmata sallivuspiir: siiani ja mitte rohkem!
Prantsusmaal on juba väga suur probleem immigrandid, kuna nad nõuavad oma õigusi ja mässavad seal. Siit tekibki küsimus, et kui sallivad me peame olema? Kas see on õige, et me laseme immigrandid ,,oma koju" ja nemad tahavad hakata seda ümber korraldama oma tavade järgi? Ma arvan, et see on vale. Me peaksime panema rangemad piirid tolerantsusele teiste suhtes, et vältida tulevikus probleeme. Ma arvan, et riigid ei tohiks muulastega nii sallivad olla. Näiteks ei ole vaja muulastel ehitada oma koole, kirikuid ja lasteaedu võõrale maale võõrasse kultuuri. See võib kõlada väga julmalt aga enamus sisserändajaid on ise valinud sellise tee, et lähevad võõrriiki paremat elu otsima. Minu arvates tuleb hakata kiiremini radikaalseid otsuseid tegema, sest muidu võib areneda sellest maailma hävitav probleem ülestõusude ja revolutsioonide näol.
See sündmus avaldas kogu maailmale sügavat muljet ja aitas kujundada maailma avalikku suhtumist Balti rahvaste vabadusetahtesse. 1989 aastal tekkis Eestis kodanike komiteede liikumine, mille eesmärgiks oli EV taastamine ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse alusel. Selleks taheti registreerida EV kodanikud ning viia läbi seadusliku rahvaesinduse ehk Eesti Kongressi valimised. Seda ei toetanud pikka aega Rahvarinne ja EKP, kes pelgasid liigset vastandumist siinsete muulastega ja samuti pidid ka uue Ülemnõukogu valimised toimuma 1990. aasta algul. Eesti rahvas aga toetas kõike, mis natukenegi edu tõotas. Valimised toimusid 24. veebruaril 1990. Etteotsa valiti Tunne Kelam. Ülemnõukogu valimised toimusid märtsis 1990 ning selle tulemusena radikaalsed rahvuslased olid alaesindatud. Sellega oli ette määratud konflikt Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel. Valimistel oli edukas Rahvarinne, mille esindajana sai E Savisaar peaministriks
ühiskonna kõrgematesse kihtidesse kui ka lihtsate inimesteni ning vormusid lõpuks ka kurikuulsa steriliseerimisseaduseni. EESTI EUGEENIKA SELTSI EESMÄRK Seltsi eesmärk oli ,,puhtatõulise ja elujõulise eestlase" elushoidmine ja ,,tõupuhta" rahva arvu kasv. Selle eesmärgi nimel propageeris selts muu hulgas aktiivselt vaimuhaigete ja alaväärtuslike steriliseerimist. Selts suhtus negatiivselt eestlaste abiellumisse muulastega, kuid see polevat olnud tingitud mitte niivõrd rassismist, kui soovist ära hoida kultuurikonflikte ja nendega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. (Wikipedia) Seltsi siht oli võidelda "Eesti rahvatõu omaduslise tasapinna langemise vastu, samuti kaasa aidata üldtervishoidu puudutavates ettevõtmistes". (Kalling ,,Karskustöö....") Kava nägi ette teadustööd, emade- ja lastekaitse korraldamist, tervishoiu propagandat, tõuküsimuse uurimist jne.
(soomepäraselt Äänislinna). Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL-ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina. Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased (kirjanikud, keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated
Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL-ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina. Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased (kirjanikud, keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. 9 Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated
Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL-ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina. Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased (kirjanikud, keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated
annaabi.ee 
