mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa) · Lääne- (tugevaastmeline seesütlev, (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv:kurva), mb mm, e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o-õ (kõdar), kaudse kv mit 3-p. nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi). Keskmurde murrakurühmad 1. Looderühm harjumaa murrakud Ühisjooned läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasused, eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes (õ asemel ö,e) 2. Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud Ühisjooned Pärnumaa ja Mulgiga 3. Kagurühm Põhja-Tartumaa murrakud Idamurde jooned 4. Kirderühm Lääne-Virumaa murrakud siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel Looderühma murrakud: Risti, Harju-Madise, Nissi, Keila, Hageri, Rapla, Juuru, Paide, Türi (v.a kaguosa)
Sealne keel (eriti vanemat tüüpi lauludes) on arhailine ja viitab väga ammustele algetele ning pikale kujunemisloole. Arvatakse, et soome-ugri keelte ühtsest algkeelest lahknemine algas kuskil 12 000 aastat tagasi (nooremast kiviajast alates). Seto rahva ja keele eraldumine jääb seejuures lahknemise viimasesse järku, mil Lõuna-Eesti hõimud (seto, võro, mulgi, tartu) jagunesid selgemalt eristatavateks oma keelega (või murretega, murrakutega) piirkondadeks. Paljude erinevuste kõrval võib leida mitmeid sarnasusi, mis viitavad ühisele kultuuritaustale. Seega võime väga tinglikult viia seto vanemad laulud ja sellega ka laulukeele arenguloo soome-ugri alghõimu aegadesse. Seto keele elujõulisust nõrgestas peamiselt 20. sajand, mil elukorralduses muutus palju. Setode sulandamine eestlaste hulka 1920.-1930. aastatel, rahva teadlik laiali pillutamine ja
e esinemine liidetes (abilene)) idaosa: > õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’), mitm 3 p -vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi); Keskmurde murrakurühmad Looderühm – Harjumaa murrakud ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr ‘oder’, tegevad, maate ‘maade’ eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes: õ > ö, e o Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (Nis), Keila (Kei), Hageri (Hag), Rapla (Rap), Juuru (Juu), Paide (Pai), Türi (Tür, v.a kaguosa) Edelarühm – Põhja-Viljandimaa murrakud ühisjooni Pärnumaa ja Mulgiga: kasu ‘kasv’, oŕst ‘vorst’, luuse ‘pluus’, ilust ‘ilusat’
arvust eesti keeles, kuidas ja kas üldse on võimalik teada saada täpne sõnade arv ning eesti sõnade ajaloo probleemidest. Sõnade arvu määramise probleemid Probleem ei seisne ainult selles, et sõnu on palju ning nende loendamine võtab palju aega, vaid enamasti selles, et sõnadel eesti keel ja sõna on erinev sisu. Keeleteadlased üritavad mõista, kas eesti keele all on mõeldud eesti kirjakeelt ehk raamatutes, meedias, koolis kasutatavat või eesti rahva keelt koos murrete ja murrakutega. Lisaks võib uurida ka ühe inimese keelt. Sõna piiride määramise muudab raskeks ortograafia ning kokku- ja lahkukirjutamise reeglid. Näiteks paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljasse jalga on kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid. Aga paljajalu on iseseisev sõna, mis varem kirjutati lahku. Seega tekibki küsimus, kas kokkukirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad omaette sõnad, sest osad verbivormid kirjutatakse kokku,
PROBLEEMID SÕNADE TÄPSE ARVU MÄÄRAMISEGA KEELES Põhjuseid, miks ei osata täpset sõnade arvu keeles märkida, on mitmeid. Mõistetel eesti keel ja sõna võib olla väga erinev sisu ning neid saab eri viisil mõista. On problemaatiline, kui küsimus on esitatud üldisel kujul ,,kui palju on eesti keeles sõnu?", kuna jääb selgusetuks, mida mõista eesti keele all. Kas eesti kirjakeelt või kogu eesti rahva keelt kirjakeelt koos kõigi murrete ja murrakutega. Samuti võib eesti keelena vaadelda ka ühe isiku keelt. (Ariste 2002: 41) Samuti on ka sõna piiride määramine raskendatud. Üldist, kõigi keelte puhul kehtivat sõna määraltust pole suudetud leida. Eesti keeles on palju sõna eristamise probleeme, mida keerustab ortograafia, eriti kokku- ja lahkukirjutamise traditsioonide kasvav koorem. Näiteks: Noomeni erinevad käändevormid ühenduvad üheks sõnaks. Eesti kirjakeele grammatika
Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi) Keskmurde murrakurühmad Looderühm Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr'oder'. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru, Paide, Türi Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu 'kasv', luuse 'pluus'. Kõpu, Viljand, suure-jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa, Türi Kagurühm Põhja-Tartumaa murrakud: idamurde jooni: padad 'pajad' Kirderühm Lääne- Virumaa murrakud: siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane 'nahkne', tuba:tuva 'toa'.
ja tasandumisele. Eesti ja eestirootsi murdekontakte on käsitlenud Evi Juhkam magistritöös (1998) ja hiljemgi (Juhkam 2000), kirderannikumurde suhteid naabermurrete ja -keeltega Piret Norvik oma magistritöös (1998) ja artiklites (1996, 2000) ning Kaja Toikka magistritöös (2000). Hiiu murrakute ja soome murrete sõnavarasuhteid jälgib Meeli Sedriku magistritöö (1994b, artiklid samast 1994a, 1995). Sedrik on jälginud ka Hiiu murrakute kontakte eestirootsi murrakutega (1999). Paul Alvre on vaadelnud kirderannikumurde ja vadja keele ühisjooni (Alvre 2000). Eesti-läti keele- ja murdesuhteid eritleb Lembit Vaba doktoritöö (1997). Murdekontaktide uurimise esilekerkimist on toetanud ka rahvusvaheline läänemeresoome keeleatlase projekt. Mitmeid selle raames tehtud uurimusi tutvustab EKI toimetiste sarjas ilmunud kogumik ,,Studia ad geographiam linguarum pertinentia" (2000). Murdepiirid ja murrete rühmitamine on tõusnud jälle oluliseks teemaks
annaabi.ee 
