kokku riisuda ka ei tasuks, sest see põhjustab rohkem muret kui rõõmu. Otsides näiteid tavaelust, ei leiaks me küll laulvaid kingseppasid ega pankureid kes ööpäevad läbi raha loeksid, vaid pigem peaksime vaatama nende psühholoogilist pingestatust ning pereelu. Tänapäeva inimeste ettekujutluses väärtustab vaene inimene rohkem oma sugulasi ning sõpru, rikas inimene aga seevastu leiab üha vähem aega oma lähedaste jaoks. Muidugi on tänapäeva materiaalses ühiskonnas kasvanud murekoorem suuremaks kõigi inimeste õlul kui see oli 17.sajandi elanikel ning põhjuseid elu pärast muretsemiseks on palju rohkem ning seega ei saa me öelda kellel on rohkem probleeme, kas vaestel või rikastel ning kelle elu selle pärast rõõmsam või õnnetum on. Kuigi võime La Fontaine valmi ning endi elu vahel paralleele tõmmata, ei saa me seda võtta kui üks-ühele soovitust 21.sajandi rahvale, sest neljasaja aastaga on ühiskond ning inimkonna väärtused teinud läbi suure muutuse.
süütunne. Ka neid mõjutavad omakorda paljud tegurid. Kuna kõiki probleeme, mis muretsemiseks põhjusi annavad, on pea võimatu vältida, tuleb neid analüüsida. Näiteks, kui ema muretseb hirmsasti oma lapse pärast, kes kohe abielluma hakkab. Ta kardab, et äkki noortel ei lähe kõik hästi, võib-olla lähevad lahku, või mida iganes. Aga kui ta mõtleks, et tema muretsemine ei aita midagi ja kõik juhtub hoolimata sellest kas ta muretseb või mitte, siis oleks ta palju õnnelikum, kuna murekoorem on väiksem. Kõike emotsioone ei saa me siiski kontrollida. Üheks selliseks on hirm, mis on meis säilinud meie esivanematest, kellele see ellujäämiseks hädavajalik oli. Inimene on õppinud ka hirmu kuritarvitama. Kui meil puudub võimalus põgeneda, võib hirm muutuda agressiivsuseks. Näiteks kardad ämblikke ja selle asemel, et minema minna, lööd selle ämbliku maha. Tegelikult tuleks läheneda loogilise mõtlemisega. Tuleb mõelda, et Eestis ei ole ühtegi
Üksteist peab hoidma Inimkond on läbi aegade olnud erinevate arusaamade ja tõekspidamistega. Mõtlematult väljaöeldud sõnad võivad sageli teisele haiget teha. Vahel võivad sellest tekkida konfliktid, mille põhjuseks võib pidada ükskõiksust ja hoolimatust. Masenduses olles, soovime, et inimesed meist mööda ei kõnniks, vaid et keegi aitaks. Üheskoos on murekoorem kergem. Lähedasteta oleksid eluraskused mõnikord ületamatud, aga tihtipeale ei suuda me üksteist hoida ja mõista. Eriti on see süvenenud viimasel ajal, mil tööde ja tegemiste hulk järk-järgult suureneb. Tegelikkuses tähelepanu ja hoolivuse varjujätmine peidab endas viga, sest iga inimene vajab, et keegi temale kaasa tunneks, hooliks. Tänapäeval võib tihti kuulda raadiost ja televiisorist ning lugeda artikleid ajalehehtedest,
harrastustele. Ei peeta enam oluliseks karjääri ja muud taolist, vaid soovitakse elada enda jaoks ja tunda rahu. Tunda rahu sellest, mis ta oma elu jooksul korda saatnud on ja kuhu jõudnud. Olla rahul oma eluga ja oodata ka sama jätku edasiselt. Antud inimese elu võib pidada pea täiuslikuks. Paljud jäävad aga toppama juba esimestele pisikestele saarekestele ning neile veel omakorda lisandub muresid, mida justkui söödetaks neile ette ning millest on vaja läbi pureda, kuid murekoorem on liialt suur ja seda võimatum on tal ideaalse saare mõnusid katsuda. See, kas inimene jõuab oma ideaalseks peetava saareni, on tema enda teha ning sõltub ka palju inimese iseloomust ja karakterist. Muidugi võib arvata ka juhuse ning õnne rolli tähtsaks, kuid see pole ainuke, mis meie kärestikulist saartevahelist teed juhib. Inimesi on erinevaid, teekondi on erinevaid ning samuti lõpp-punkte on erinevaid. Kõik ei saagi oma ideaalini jõuda ning ega see ei pruugi neid huvitadagi.
tegelikult muretsema. Tahame me seda või ei! Ei oma tähtsust asjaolu, kas muret saab muuta või mitte. Kindel on see, et tervis on inimese kõige kallim vara ning selle eest lihtsalt tuleb hoolt kanda ja muretseda. Niisiis tehakse muretsemisega endale probleem sellest, mis seda tegelikult ei ole. Kaasinimesed põhjustavad probleeme seega teise inimese probleem osutub enda probleemiks. Kui teise inimese probleem on omakorda kellegi kolmanda probleem, siis kujuneb kellegi õlule mitmekordne murekoorem. Küllap tõrgub siinkohal mõistus mõtlemast. Tekkiski veel üks probleem. Pole siis ime, et inimeste mõistus sõlme läheb! Oskame lihtsa kiiresti keeruliseks mõelda, aga vastupidine variant pole võimalik, kuna siis on kergem hakata pabistama. Muretsemine aega ei palu, ta röövib minuteid luba küsimata. Mida suurem mure, seda rohkem aega ta hõivab. Seega tulekski vaevata oma pead vaid asjade pärast, mis on veel meie enda võimuses ning
,,Elus peab oskama nii võita, kui ka kaotada." Tihti leian ennast unistamas, et tahaksin olla jälle väike laps. Nende elu on nagu lill. See on muretu ja neil pole veel aimugi, mida toob tulevik või mida tähendab murekoorem. Nad ei pea igapäev langetama otsuseid ja lahendama probleeme, mille tagajärgedeks on vastavalt, kas võidud või kaotused. On iseenesest mõistetav, et meil kõigil on unistused ja eesmärgid, mille poole igapäev püüdle- me. Unistused peavad olema midagi niisugust, mis iialgi ei täitu, sest mille nimel me muidu edasi elaksime? Meil on ideaalid, millele püüame sarnaneda. Isegi, kui nende püüdluste
edasi liikuda. Oma olemusekt on nõustamine vestlus, mille käigus vaikinud hääled saavad sõnaõiguse, jutuajamine selleks, et öelda mida on vaja öelda. See on vestlus, mille abil inimene saab oma murede ja probleemide ratta keerelevast seesmisesr monoloogist kaugemale nikuma hakata või eemalduda emotsionaalsetest keerdsõlmedest(McLeod, 2007;29). Üldjuhul need inimesed kes soovivad abi ja pöörduvad nõustaja poole on liiga kaua suurt murekoormat kandnud ja üldjuhul on see murekoorem see mis takistab neil elada igapäeva elu normaalselt ja nad pöörduvadki selleks nõustaja poole, et end rääkida muredest täielikult tühjaks ja tunda, et nad ei ole enam oma probleemis üksinda. Nõustamise potentsiaalsed tulemused langevad kolme kategooriasse(McLeod, 2007;29): • Esialgse probleemi lahendamine • Õppimine • Sotsiaalsed kohustused ja hõivatus Tooksin väja mõned Hawthorne uurimise mõtted, mis on seotud ka tänapäeva nõustamisega väga tihedalt:
juuli 1984. a.) Juubelipidustuste ettevalmistamisteks paluti ka linnakodanike abi. Alates maist korraldati hoogtööpäevi, kus oodati kõiki võrulasi Rannatare esisele väljakule, et teha ümbruskond korda.83 Ka kutsuti üles ametkondi, kruntide ning eramajade valdajaid ja kasutajaid korrastama oma piirkond umbrohust, prügihunnikutest ning lükkama postid ja tarad tagasi sirgeteks. Võru Linna RSN Täitevkomitee kontrollis antud nõude täitmist nädal pärast üleskutset.84 Suur murekoorem oli ka Kubija lauluväljak, mis pidi juubelipidustusteks uue välimuse saama. Kuna töömehi oli vähe ning suvisel ajal olid enamus puhkustel, siis paluti appi kohalikud inimesed. Suurt eeskuju näitasid meeskoor ja segakoor Tervis, kes proovide asemel aitasid lauluväljakut ehitada. Seetõttu muutus juubeliaasta motoks: "Oma kätetöö uuel laululaval."85 83 Juubelikomisjon. (15. mai 1984. a.). Kõik on oodatud. Töörahva Elu, lk 1. 84 Võru linna RSN Täitevkomitee. (4. august 1984
annaabi.ee 
