Kihnu Kultuuri Instituut (2004). Riik soodustab murrete kasutamist ja säilitamist kultuuriväärtusena, võimaldades õpetada murdeid kohaliku Helmi Neetar Karl Pajusalu kultuuri osana üldhariduskooli riiklikus õppekavas. Murrete kasutamist toetatakse regionaalkultuuri arendamise programmidega. Riik tagab seadusandlikult, et ajaloolisel murdealal võib ametliku kirjakeelse kohanime kõrval kasutada ka nime murdekuju. Murdekeelt võib kirjakeele kõrval kasutada ka avalikel siltidel, viitadel, kuulutustes, teadaannetes ja reklaamis. Murdeuurijaid Lauri Kettunen (1885 Joroinen 1963 Helsingi) pani aluse läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele Tartu Ülikoolis. Andrus Saareste (1892 Tallinn 1964 Uppsala) pani aluse eesti murdeainese süstemaatilisele kogumisele, uurimisele ja murdearhiivile
lavamaa (Kagu- Eesti lavamaa), mis paikneb Devoni liivakivi platool, kuhu jääaeg on jätnud igasugu setteid ning mis vahepeal on läbitud ürgorgudest. Jõuame Luunjasse, paremat kätt on näha Luunja mõisa. letame Emajoe le silla (mis alguses ehitati kuiva maa peale, pärast alles lasti vesi läbi ). Jouame Põllu kihelkonda. Siinsed põllud on kõik haritud (tänu Kagu- Eesti suhteliselt viljakatele muldadele), ei kohta sööti jäetud põldusid. Asume Lõuna- Eesti murdealal (Tartu murde alal). Keerame Võndu. Võnnu on väärikas Eesti kihelkonnakeskus oma kihelkonnakirikuga. Tegemist on keskaegse kirikuga, mis hiljem on ümber ehitatud. Võnnule annab kultuurimaastiku mulje Gustav Suitsu mälestuskivi (tegemist on G. Suitsu sünnikohaga). Sõidame üle Ahja jõe ja vahetame maastikuregiooni- jõuame Peipsi madalikule, mis on suur soode ja madalike ala, mis ulatub Peipsi järveni. Jõuame Põlvamaale, Rasina kulla
Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’ Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia
6. Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus? Laadivahelduse sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat 14.-15. sajandil. 7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest? Kadus enne 1800 AD. Kuigi tänapäeva eesti kirjakeeles ühtki vokaalharmoonia juhtudest ei esine, leidub vokaalharmooniat eesti murdeis, kõige järjekindlamalt võru murdealal. Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus. Seda aitavad kinnitada ka kirjakeele vanimad mälestusmärgid. Nii näib 13. saj kohanimede põhjal olevat kindel, et sel ajal esines Põhja-Eesti aladel veel vokaalharmoonia. 8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon? Kaashäälikute regessiivne palatalisatsioon tekkis eelmise aastatuhande esimesel poolel. Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j
nimetati neid pooleusulisteks – poluvernikuteks ehk poluvertsikuteks. Nende keeles käänati ja pöörati eesti laensõnu eesti lõppudega keset venekeelset kõnet. Rahvausundis olevat terminoloogia olnud peaaegu täielikult eesti keelest laenatud. Eestirootsi murrete suhtes oli eesti keel enamuse keel ja nii on eesti laene eestirootsi murretes arvult rohkemgi kui eestirootsi laene eesti keeles. Osa eesti laensõnadest oli levinud kogu eestirootsi murdealal, osa vaid teatud piirkonnas. Kõige rohkem oli eesti laensõnu eestirootsi asustuse äärealadel, kus eestirootslased olid kakskeelsed. Laenati uusi nähtusi ja mõisteid tähistavaid sõnu, aga ka juba keeles olemasolevaid mõisteid, on ka tõlke- ja tähenduslaene. Eesti laenud eestirootsi murretes on nt kiltor, kilter ‘mõisavalitseja’ (← kilter), kubias, kubius ‘kubjas’, mätsnikk ‘metsnik, metsavaht’,
puuduvad. Samuti puuduavd korralikud uuringud selle kohta, millised sotsiolektid on tulnud murrete asemele. Teisalt on oluline sotsiolingvistiline probleem selles, mismoodi murre nivelleerub ja sureb? Mis kaob enne ja mis pärast? Mis iseloomustab nivelleeruvat murret? Siin on olemas rida küllalt universaalseid tendentse: - vanade vormide hulk väheneb; - kõige kiiremini taanduvad kitsalt levinud spetsiifilised murrakujooned, kauem säilivad vastaval murdealal laiemalt levinud vormid (nt üldlõunaeestilised vormid); - aktsent säilib kõige kauem. Üks põhjus on see, et kui eri rühmad suhtlevad omavahel, siis püüavad nad loobuda sellistest erijoontest, mis takistavad vastastikust arusaamist. Need on eelkõige sõnavaras ja grammatikas. Häälduserinevused takistavad arusaamist väga vähe; - vanu vorme säilib enam neis nähtustes, mis on analoogilised normikeelele lähedaste murdevormidega (nt lõunaeesti põhjaeestiga sarnased vormid);
· Viis liigub enamasti aste-astmelt ilma suuremate hüpeteta. · Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel, uuemates regiviisides kasutatakse viit-kuut heliastet. 5.3. Viiside erinevused piirkonnitiRegilauluviiside tunnused sõltuvad piirkonnast, kus nad on kasutusel. Erinevused regiviisides on tingitud ka nende vanusest, laululiigist ja lauljatest. Viisirühmade piirid kattuvad suures osas Eesti murdepiiridega igal murdealal on sageli ka oma lauluviisid. Põhja-Eesti· Viisirea lõpus, mõnikord ka keskel pikendatakse lõpuheli. · Mitmetes (eriti just liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks hälli- ja kiigelaulud. · Laul on ühehäälne. Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks.
annaabi.ee 
