Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma- põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Nende erinevused ajalooliselt ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. - 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu (tarto), setu (seto) ja mulgi keelteks
Hiiumaale on enamik asukaid tulnud Saaremaalt ja Muhust. Saaremaa saarte murde on tuumalaks, Muhu iidseks vahealaks Saaremaa ja mandri vahel. Hiiumaa ja väikesaarte keel on lähtunud enim Saaremaalt. Läänemurde ala keskused jäid ühe maakonna, Läänemaa piiridesse. Läänepoolne Rävala, Harjumaa ning sellest lõunas paiknenud Alempois olid läänemurdele sarnase keelega. Kesk-Eesti väikemaakonnad Nurmekund ja Mõhu võisid olla juba muinasaja lõpul siirdemurdelised alad suuremate murdealade vahel. Idamurde ala kattub suuresti Vaiga maakonnaga. Muistset Virumaad on oletatud põhiliselt kirderannikumurrete alaks ja oli sellele lähedane ka Järvamaa keel. Rannamurre ulatus läänes ka Rävala aladele. · 13.-17. sajandil toimunud piiritõmbamised. Eesti ala on jagunenud alates 13. sajandist põhja- ja lõunapoolseks osaks. Pärast vabadusvõistluse lõppu jagunes lõunapoolne Eesti ala kahe valitseja vahel:
Keeleuurimine. EkmS. 1920. aastal loodi Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juurde. Tegeleti murdekogumisega ja uurimisega. Tartu Ülikooli eesti keele professor Andrus Saaresta tegeles sõnavara keelegeograafilise uurimisega. 1924. aastal valmis doktoritöö, ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga", mis oli esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. Tegeleti veel Eesti murdealade piiritlemisega, murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatuga. Sõnavara ajalugu uuris Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste. Kirjakeele ajaloo uurimise alla käisid vormistik, sõnavara, eri tekstide ja perioodide keel, murdejooned, laenud. Selle kõigega tegelesid Saareste, Ariste ja Mägiste. Cederbergi tähtsaim publikatsioon on Albert Saarestega ühiselt koostatud ,,Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi 15241739". 1936. aastal ilmus
2 Eesti murded Eesti keeles on kaks suuremat murderühma - põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest erialdumise perioodi. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. - 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi. Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990.
soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. 93. Praktiline ja kvantitatiivne sotsiolingvistika Praktiline sotsiolingvistika (keele planeerimine, hariduspoliitika, keelepoliitika) jm. Meetodiks enamasti sotsioloogilised küsitlused keelega seotud teemadel. Kitsas mõttes sotsiolingvistika (Labov jt) ehk kvantitatiivne sotsiolingvistika : keeleüksuse varieerumise täppisanalüüs 94
külade ja talude nimesid tuleks hakata kirjutama aga just nii, nagu need kohalikus murdes häälduvad (Tiitsmaa 1923a). Praktikas neid põhimõtteid ellu viima ei hakatud, talu- ja külanimesid kirjakeelestati kohalikul initsiatiivil sageli veel agaramalt kui suuremate kohtade nimesid, kusjuures sageli parandati nimi kirjakeelepäraseks kõlalise sarnasuse alusel, mitte tähendust tõlkida püüdes: Kunnalannu >Konnalaane, Rusima > Roosimaa. Nõukogude ajal said murdealade kohanimede korraldamisel suurema sõnaõiguse keeleteadlased. Sel ajal pooldati murdelise sõnavara tõlkimata jätmist ja nime ennistähenduse arvestamist, kuid ametlike kohanimede kirjapildist tuli elimineerida kõik see, mis ei sobinud kirjakeele fonoloogiaga, Lõuna-Eestis vokaalharmoonia, ds-ühend ja nõrk aste omastavalises kohanimes, nt Vadsa>Vatsa, Perdagu>Perdaku, kõrgenenud keskkõrgete vokaalide märkimine vastavate kõrgete vokaalidega jm (Pall 1976). Järgsilbi o
annaabi.ee 
