meil vajaka.“ 3. Lk 29 lõik 1 „Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Kes madinast üle jääb, selle maa on võitja. Nii oleks lihtsam ja etem kui siin, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad.“ 4. Lk 36 lõik 3 „Iga kord on üks ja seesama: me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena – me jõuame esimeste suurtükiväe positsioonide juurde, ja iga sõna meie vestluses omandab teistsuguse kõla.“ 5. Lk 37 lõik 3 „Me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena – me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja oleme inimloomadeks muutunud.“ 6. LK 36 lõik 6 „Kellelegi ei tähenda maa nii palju kui sõdurile.“ 7. Lk 37 lõik 2 „Esimeste granaatide ulgumisega viskub osa meie olemasolust
Selles elufaasis omandame me haridusliku baasi millega suundume edasi oma valitud teele, olgu selleks siis kas gümnaasium või kutsekool. Soovi korral läbime ka ülikooli. Just nii kulgebki meie haridustee. Eesti Vabrariigis on haridus tasuta ja väga kõrgelt hinnatud nagu ka vanal ajal. Haritud inimene ei künna ega kaeva kraave kätega, vaid aitab nõuga, ehk teeb mõttetööd. Keskajal tuldi maalt linna õppima ja palgati eraõpetajaid. Nüüd oleme aga seisus kus terve kool on täis mornide nägudega õpilasi ja on ka neid, kes jäävad kahe astme vahele kõõluma ja satuvad hiljem elu hammasrataste vahele. Miks selline asi aga üldse juhtub? Arvan, et kool on hetkeseisuga ülepaisutatud teema. Iga klassi lõpus on tasemetööd või koolisisesed eksamid. Kõige olulisem on see, et käid kallis eragümnaasiumis või mainekas riigikoolis. Tunnistusel peavad olema kõik viied ja näpu vahel kiituskiri. Kuid see ei peaks üldse nii olema. Loomulikult tahame me kõik edukad olla
Mida uut sain teada kunstiajaloost Niguliste muuseumi külastades? 28.10.2009 Kunstiajaloost Niguliste muuseumis sain teada palju uut ja huvitavat. Huvitavat juba sellepärast et see koht on nii kirk,muuseum ja kontserdisaal kõik ühes. Silma jäid ka kiriku erinevad värvid. Minu arvates oleks kirik ühevärvilisena palju ilusam. Sees olles jäi esimese asjana silma suured ja sünged maalid. Kõik tundusid olevat kurvade ja mornide näoilmetega. Kõik on seoutud muidugi ka usu, surma, tappmise ja sõiaga. Rõõmu ja õnne tundus väga vähe olevat. Paljudel maalidel on just kujutatud hukkamist. Inimeste keha on kujutatud normaalsena, mitte liiga kondise ega ka mitte liiga paksuna. Vanaaegsete rõivaste ja olekuga. Maalide juures jäi ka silma nende ehitus. Näiteks, üks pilt koosneb kolmest osast, eespool need kolm osa on ühtede joonistustega aga teiselpool ka veel omakorda kaks osa maalitud. Mõned
Asukoht on ehk selline, kuhu maainimene tuleb toitu ostma, mõlemad asuvad linna ääres. Miljöö all pidasin silmas teenindust ja poe olemust üleülde. Kas mul on sinna alti hea minna . Minu jaoks ei ole väärtuslik juba see et Maximal on tegu Leedu ettevõttega , eelistan ikka pigem kodumaist . Teeninduse osas olen ise kogenud halba maxima teenindust. Kassaidajad on halvas tujus, teretades ei vaata otsa ja on kogaeg mornide ning t8linud n2gudega. Teenidusese kiirus on aeglane, tavaliselt on 8ks kassa lahti ja iad j2rjekorrad. Kui oodi siseneda siis ei ole miljoo kutsuv, seal ei teki minul sellist tunnet, et tahaksin seal ikemat aega veeta. Selveris see eest on ositiivsemad kliendi, naeratatakse rohkem ja teenindus on ikka mitu korda kiirem. Teenindajad teretavad viiskalt otsa vaatades, k8sivad alti artnerkaardi ja saadvad kliendi ka viisakalt 2ra
Kriitilistel aegadel oskavad eestlased säilitada kaine mõtlemise ega allu provokatsioonidele. Seetõttu toimus ka meie taasiseseisvumine veretult. Vaatamata raskustele oleme suutnud säilitada ka oma kaunikõlalise emakeele Eestlane on olemuselt tõsine ja jahe. Meie paesel kaldapealsel ja vaesel maal, lõputu halli taeva all elavadki karmid ja karedad inimesed. Meil on harva põhjust rõõmustamiseks. Tänavatel kõnnivad inimesed on tihti mornide või isegi kurjade nägudega. Kui eestlasele tuleb vastu mõni võõras, kel nägu naeru täis, siis eestlane ei vasta naeratusele. Eestlasel tekib pigem küsimus, et mida ta naeratab siin-kas mul on midagi viga või? Kas see võõras on purjus? Äkki hoopis narkouimas? Ta on võõraste suhtes lihtsalt umbusklik. Me võiks vähemalt püüda olla natukene soojemad ja rõõmsameelsemad. Ei maksa nii palju vinguda ja toriseda - ega sellest midagi paremaks ei lähe
Kolmas tase veel meie kaaslane, ega Neljas tase ole ka enam: ta kehastus on muutunud ähmaseks, Viies tase ebamääraseks, justkui fotoplaat, kuhu kaks ülesvõtet üksteise otsa on pildistatud. Me alustame sõitu mornide Muutke teksti laade või heatujuliste sõduritena Teine tase  me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja oleme Kolmas tase inimloomadeks muutunud. Neljas tase Viies tase Kuskil pole väljapääsu. Ma söendan lõhkemiste Muutke teksti laade välgatustes heita pilgu
INIMESED, KEDA ON KASKE MÕISTA Taas on kevad nagu kevad ikka: päike särab, linnud laulavad, lumikellukesed õitsevad... ja abituriendid kirjutavad lõpukirjandeid. Me võiksime nüüd õnnelikud olla, aga paraku käime mornide nägude ja valutavate südametega ringi, sest kõigil on ju alati omad mured. Sageli ei muretse me eksamite, tervise või majandusliku olukorra pärast, vaid hoopis inimestevahelised suhted on need, mis võivad väga haiget teha, kui me üksteist ei mõista. Kas on üldse võimalik kedagi jäägitult mõista, kui me ei saa tihti aru endastki? J.W. Goethe on öelnud: "Otsi iseend ja sa leiad kõik". Jah, see on õige, et kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja
INIMESED-Nende mõistmine, nendega suhtlemine Taas on kevad nagu kevad ikka: päike särab, linnud laulavad, lumikellukesed õitsevad... ja abituriendid kirjutavad lõpukirjandeid. Me võiksime nüüd õnnelikud olla, aga paraku käime mornide nägude ja valutavate südametega ringi, sest kõigil on ju alati omad mured. Sageli ei muretse me eksamite, tervise või majandusliku olukorra pärast, vaid hoopis inimestevahelised suhted on need, mis võivad väga haiget teha, kui me üksteist ei mõista. Kas on üldse võimalik kedagi jäägitult mõista, kui me ei saa tihti aru endastki? J.W. Goethe on öelnud: "Otsi iseend ja sa leiad kõik". Jah, see on õige, et kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja
Siis seisamegi probleemi ees, kus näiteks Rakvere haigla pidi aastavahetusel jääma ilma lastearstita, sest noored arstid teenivad Soomes viis korda kõrgemat palka kui Eestis. Mööda Eestit ringi sõites ja lagunenud maanteid taludes tekib tihtipeale küsimus, et kuhu kaob meie teede remondiks mõeldud raha? Mille eest me makse maksame? Nähes trööstitud pilti, kus mets on maha raiutud nii, et isegi seemnepuud on kaubaks läinud Âkas me ikka oleme masust üle saanud. Nähes mornide ja hallide nägudega inimesi, kelle ainus lootus ära elada on vabaneda raskest laenukoormast, mis Rootsi pankadest laenatud. Kas me oleme masust toibunud? Parem ei ole olukord ka linnades ja nende lähiümbruses, kus tühjalt seisavad uued elamud ja sama tühi on ka endistest ehitajatest töötute pilk. Tavainimese jaoks on tihtipeale parimaks kriisist üle saamise meetodiks kriitikanoolte pildumine valitsuse suunas, kuid kas see on siis lahendus.
mida hakkavad tegema need poisid pärast sõja lõppu? Mis neid üldse ees ootab? Vastuseid nendele küsimustele autor ei paku, ehk neid ei olegi? 4 Minevik on kadunud, mälestused kutsuvad esile vaid kurvameelsust, nad kuuluvad teise maailma, mis ei tule enam tagasi. Sõda muudab inimesed loomasarnasteks, kelle põhiülesandeks on püsima jääda, rahuldades vaid ellujäämiseks primitiivsed vajadused. (,,Me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena  me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja me oleme inimloomadeks muutunud." Lk 27) Teos kirjeldab sõda tavaliste sõdurite vaatepunktist. (,,Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas, tankid, kuulipildujad, käsigranaadid  sõnad, kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma
Poisid olid vist jälle Vatikani alustest käikudest mõne nõiaurka leidnud ja selle Jumala nimel hävitanud. Da Vinci oli esimene, kes naise ära tundis, oli tegemist ju ikkagi tema enda loominguga. Nad mõistsid, et aeg oli kätte jõudnud. Giorgione ja Botticelli suundusid palvetama, kui Da Vinci märkamatult Monale viipas, et too kaasa tuleks. Järgnevad tunnid kolasid Da Vinci ja Mona mööda loendamatuid käike, et jõuda trepini, mis viiks neid torni. Ukse ees seisid mornide nägudega preestrid. Polnud nemadki kedagi kaua aega näinud. Noori poisse toodi neile vaid kord kuus. Nad avasid uksed hea meelega, kuid naersid Da Vinci üle, sest nad teadsid, et terve kogukond arvas, et Mona on tegelikult mees. Tugev valgusvihk äratas Mona justkui ellu. Da Vincit ei olnud enam tema kõrval. Uksed sulgusid igal pool tema ümber. Ta oli jõudnud Peetri basiilika torni. See mis seal keskel toimus, oli seletamatu, see oli justkui püha õhtusöömaaeg. Mona tundis
annaabi.ee 
