Niguliste muuseumi referaat (1)

28.10.2009
Gerly Järvan
10A
Mida uut sain teada kunstiajaloost Niguliste
muuseumi külastades?
Kunstiajaloost Niguliste muuseumis sain teada palju uut ja huvitavat. Huvitavat juba sellepärast et see koht on nii kirk , muuseum ja kontserdisaal kõik ühes. Silma jäid ka kiriku erinevad värvid. Minu arvates oleks kirik ühevärvilisena palju ilusam.
Sees olles jäi esimese asjana silma suured ja sünged maalid. Kõik tundusid olevat kurvade ja mornide näoilmetega. Kõik on seoutud muidugi ka usu, surma, tappmise ja sõiaga. Rõõmu ja õnne tundus väga vähe olevat. Paljudel maalidel on just kujutatud hukkamist. Inimeste keha on kujutatud normaalsena, mitte liiga kondise ega ka mitte liiga paksuna. Vanaaegsete rõivaste ja olekuga. Maalide juures jäi ka silma nende ehitus. Näiteks, üks pilt koosneb kolmest osast, eespool need kolm osa on ühtede joonistustega aga teiselpool ka veel omakorda kaks osa maalitud. Mõned maalid koosesnesid niimoodi väga mitmest erinevast teisest maalist. Kõige erilisemaks maaliks pidasin mina just ''Surmatantsu''. Juba selle maalisuurus on eriline ning need luukerd ja inimesed seal kõrval. Luukered oleks nagu rõõmsad inimeste kõrval, inimesed aga sünged ja mornid. Esimesel figuuri pildil on jutustaja , kelle kõne algeb sõnadega:
'' Head olevused,vaesemast ja rikkamast soost,
nüüd vaadakem seda pilti, vanad,nooruksed ja ühte
tervet ajaloost, et kõrvale ei saa end hoida inimesed
kui kohal Surm on, nagu siin kõik näha võime. ''
Järgneb Surma pöördumine surelike poole ning Surma ja surelike vaheline dialoog.
Hõbedast leidus muuseumis:Gildide hõbedat, Kirikuhõbedat (mida on Eesti muuseumide kogudes väga vähe alles),Mustpealde vennaskonna hõbedat. Olid väga ammusest ajast säilinud hõbedast nõuad, märgid, karikad, prossid ja muu vajalik. Esemed on tehtud väga hoolikalt ja on imepisikeste nikerdustega. Mõndadesse esemetesse on ka kulda listatud, mis annab asjale hoopis huvitavama välimuse.
Tallinna Mustpeade vennaskond tekkis keskajal vallaliste kaupmeeste ja kanla sellide ühingusse. Esimest korda on vennaskonda allikates nimetatud 1400 . aastal. Oma nime said nad mustanahalise Püha Maritiese järgi, kelle pead on ka vapil kujutatud.
Kirik ise on võimas, sambaste ja väga kõrgete seinadega. Osad sambad on nelja kandilised, teised aga ümarad.
Hauakivid olid hiiglaslikult suure ja tundusid väga rasked. Kivisse oli toksitud erinevaid maale või kujutusi. Hauakivid olid muidu pikali ja sinna alla mahtus terve perekond matta. Kui perekonnas keegi uustulnuk oli vaja matta siis sellejaoks nihutati rasket hauakivi ja maeti inimene oma pere kõrvale, seejärel nihutati kivi omakohale tagasi. Eriti hästi jäi meelede üks hauahivi millele oli ainukesena suur luukere tehtud. Jättis väga õõnsa tunde.
Puidust ehtitatud ristimiskoht meenutas alguses väga kaevu kuna sinna sisse vaadates tundus nagu tegu oleks kaevuga, puust alus ja auk. Kuid tuli välja et hoopiski ristimispaik. Minu arvates väga omapärane.
Skulptuuride juures hakkas silma see et nägu pole enamus skluptuuridel proportsioonis. Skluptuuride näod olid, üks silm ühel kõrgusel teine teisel kõrgusel, nina hoopis omamoodi. Kuid üks väike värviline skulptuur oli väga loomuliku näoga
Muuseumisse võib teinekordki minna. Ainult piltide ja skulptuuride juures võiks olla rohkem infot.