PARIMAD MULLAD: -liivsavi -saviliiv MULDADE TÜÜBID PAEPEALNE MULD( e. rensiina ) - põhja ja lääne eestis,sest seal on lubjakivi maapinna lähedal. - õhukesed kihid , kuid kõrge huumuse ja toitaine sisaldusega. - põuakartlikud ja väga kivised (muld kuivab väga kergelt ära) - tänapäeval on seal looduslik taimkate e. loopealsed e. alvarid - põldusid suures osa pole. RÄHKMULD - põhja ja lääne eestis - paksem moreenikiht - toitainerikas, küllaltki hea viljakus - teravaservalised kivid e. rähk (lubjakivist tekkinud) - suures osas põldudeks üles haritud - esineb ka looduslik taimkate Leostunud, leetjas LEET- e. väljauhtekiht ( hele, sest toitained on uhutud sügavamale. Leetmuldi esineb eriti okasmetsades. ) - kesk ja ida eestis. KLEIMULD - pindalalt suurima levikuga - kleihorisont - kõrge põhjavesi - savine SOOMULD - 30cm turbahorisonti LAMMIMULD - kabla väändu üleujutuse aladel TEHISMULD
kõrgete kallastega ja suhteliselt sügav) Suurimad on Viljandi järv, Õisu järv ja Veisjärv. Tõrvast lõunapool asub Koorküla järvestik (50 km²) 20 järvega. Seal on ka sügavuselt Eesti kolmas järv Udsu järv (30,25 m). Asuvad setete alla mattunud oru kohal. Muldkate Sakala kõrgustik on LõunaEesti viljakamaid piirkondi (Põllupidamiseks keskmise ja kõrge viljakusega). Pinnakatteks on paks moreenikiht. Kesk ja põhjaosas viljakad karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmullad (pruunid näivleetunud mullad). Lõunaosas keskmise viljakusega kahkjad mullad (leetjad mullad). Rohkesti on soostunud leetmuldi. Taimkate Palju kuusemetsi kirdenõlvadel ja edelaservadel. Väikeste saludena leidub kaasikuid, haavikuid ja halllepikuid. Männimetsi leidub sanduritel. Männikuist laiema levikuga on pohla ja mustikamännikud, millede koosseisu kuulub harva ka kuuske.
Erinev on ka teke. Tekkelt on Pandivere kõrgustik sarnane Sakala kõrgustikule, olles jäälahkmeala kulutuskõrgustikud. Sakala kõrgustik erineb Pandiverest ürgorgude rohkuse poolest. Kõrgustiku jalam asub ligikaudu 80 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrgustiku keskosa, mille absoluutne kõrgus on üle 100 meetri katab ligikaudu 1100 km². Lõhelistest lubjakividest koosnevat aluspõhja katab õhuke (2...5 m) koreserohke moreenikiht. Õhuke pinnakate ja lõheline aluspõhi teeb Pandiverest Eesti suurima sademevee infiltratsiooniga piirkonna. Pandivere kõrgustiku keskosas praktiliselt puuduvad vooluveekogud ja sood.Kõrgustiku lõunaosa on põhjaosast metsasem ja esineb ka enam rabasid. Pandivere kõrgeim tipp Emumägi, mille suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166 meetrit on voor. Emumägi on PõhjaEesti kõrgeim tipp. Sakala kõrgustik asub LõunaEestis Pärnu madaliku ja Võrtsjärve vahel
2) loomapidamist 1,5 loomühikuni haritava maa ühe hektari kohta; 3) reoveesette kasutamist. Põhjavee kaitstus § 2613 Põhjavee kaitstus on põhjaveekihi kaetus veepidemega või vett halvasti juhtiva pinnasekihiga. Põhjaveekihi kaitstuse järgi jagunevad alad järgmiselt: 1) kaitsmata põhjaveega alaks loetakse karstialad ja alvarid ning ala, kus põhjaveekihil lasub kuni kahe meetri paksune moreenikiht või kuni 20 meetri paksune liiva- või kruusakiht; 2) nõrgalt kaitstud põhjaveega alaks loetakse ala, kus põhjaveekihil lasub 2–10 meetri paksune moreenikiht või kuni kahe meetri paksune savi- või liivsavikiht või 20–40 meetri paksune liiva- või kruusakiht; 3) keskmiselt kaitstud põhjaveega alaks loetakse ala, kus põhjaveekihil lasub 10–20 meetri paksune moreenikiht või 2–5 meetri paksune savi- või liivsavikiht;
Võrtsjärv. Suuremad jõed mis on tekkinud Sakala kõrgustikule on Halliste ja Raudna. Sakala kõrgustikule jääb ka paar suuremat järve. Üks neist on Viljanid järv ja teine Veisjärv. Vanad orud täituvad ka kevadel veega, aga suve algul kuivavad nad uuesti peaaegu ära ja alles jäävad kõigest veesilmad. Muld ja taimkate Seal on leostunud ja leetjad mullad, mis on Eesti vanimad ja kõige paremad põllumullad. Nad on tekkinud aladel, kus pinnakatteks on paks moreenikiht, mis loob eeldused soodsa niiskusreziimi kujunemiseks. Leostunud ja leetjad mullad on rohkem levinud ka Pandivere, Kesk-Eesti tasandikul ja Vooremaal. Peale selle on seal ka teist sorti mulda. Näivleetunud mullad. Lähtekivimiks on punakaspruun moreen. Põllupidamiseks on need keskmise või kõrge viljakusega mullad, kuid vajavad perioodilist lupjamist.Sakala kõrgustiku äärealadel domineerivad kuusikud ning lõunaosa jääb piiriäärsete männimetsade valdusse.
setetest. Geoloogiliste puurimiste käigus on pinnakattest leitud nelja jääaja moreene ja setteid. Mandrijää sulamisvee setetest võib olulisemaks pidada liustikujõe liivasid ja kruusasid ning jääjärvelisi liivasid ja savisid. Moreenidest kõige ülemine on punakaspruun rähksavi, sellele järgneb hall ja seejärel pruun rähksavi. Mitme mattunud oru põhjas on teada aga ka neljas moreenikiht: hall savirähk. Tavaliselt ulatub moreenikihi paksus mõnest meetrist kuni 2040 meetrini, kuid paiguti võib see olla veelgi tüsedam Suure Munamäe kohal umbes 80 meetrit. Pinnamood Haanja kõrgustiku ilme on eri osades üsna erinev. Võru orundi põhjaveerult avaneb kaugvaade Haanja tippudele. Keskosas, kõrgustikule nime andnud Haanja asula ümbruses, on kõrgeimate küngaste ja suurepindalaliste seljakute ala, mida omakorda ümbritseb madalamate küngastike vöönd
On kujunenud mitme jääaja jooksul. Voorestikud (Vooremaa, Türi, Kolga-Jaani) on viirulised maastikud, mis moodustavad ovaalseid künniseid ja seljakuid. Esinevad liigniisked rohumaad, sood ja järved. Vooremaa on võetud looduskaitse alla kui maailma üks tüüpilisemaid voorestikke. Voorte pikkus ulatub 2...10 km, kõrgus 20...40 m. Voored on mandrijää kuhje ja kulutusvormid. Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse-segametsad. Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere). Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed. Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad, allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud, lehtmetsad.
Pinnakatte moodustavad Haanja kõrgustikul moreenid ja mandrijää sulamisvee setted. Puurimiste käigus on leitud nelja erineva jääaja moreene ja mandrijää sulamisvete setteid. Mandrijää sulamisvee setetest on olulisemad fluvioglatsiaalsed (liustikujõe) liivad ja kruusad ning limnoglatsiaalsed (jääjärvelised) liivad ja savid. Moreenidest ülemine on punakaspruun rähksavi, ülalt teine hall rähksavi, kolmas pruun rähksavi. Mattunud orgude põhjas on neljaski moreenikiht – hall savirähk. Moreenikihtide paksus ulatub mõnest meetrist kuni 20-40 meetrini ja enamgi – Munamäe kohal on halli moreeni paksus ligi 80 m. Uuringute käigus ei ole teadaolevalt jäävaheaegade setteid leitud. Kvaternaari setete paksus kõrgustikul ületab kohati 150 m. " Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef, selle põhiosas küünivad suurte pikliku põhijoonisega vaarade laed rohkem kui 250 m üle merepinna, kusjuures nende suhteline
sulamisveesetteist koosnevad, keerulise ehitusega (näiteks moreenkünkal asub mõhn ) suurkünnised ja -künkad, mille suhteline kõrgus küünib 40–50 meetrini. Mõnel hajusalt paikneval pinnavormil (näiteks Kuutsemäel, Pöidlamäel, Savimäel) on tasane savine lagi ja jäärakutega nõlvad. Neist 4 madalama rühma moodustavad 10–25 m kõrgused keskmised ja väikekõrgendikud ,mida katab 1–2 m paksune moreenikiht. Eeskätt kõrgustiku servaalal paiknevad väiksemad alla 10 meetrised künkad koosnevad enamasti ainult punakaspruunist moreenist. Küngastevahelised soostunud või järvedega nõod on tekkelt peamiselt glatsiokarstilised. Peaaegu pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi kõrgustiku peamised
On kujunenud mitme jääaja jooksul. Voorestikud (Vooremaa, Türi, Kolga-Jaani) on viirulised maastikud, mis moodustavad ovaalseid künniseid ja seljakuid. Esinevad liigniisked rohumaad, sood ja järved. Vooremaa on võetud looduskaitse alla kui maailma üks tüüpilisemaid voorestikke. Voorte pikkus ulatub 2...10 km, kõrgus 20...40 m. Voored on mandrijää kuhje ja kulutusvormid. Voorte suund ühtib mandrijää liikumise suunaga. Voori katavad kruusadest-liivadest moreenikiht. Esinevad kuusikud ja kuuse-segametsad. Järvesid esineb palju (Saadjärv, Kaiavere, Raigastvere, Elistvere). Orupaigastikud (Võrumaa, Põlvamaa, Elva, Emajõe ümbrus) on järsuveerulised nõguvormid erineva kuju ja suurusega. Tekkinud juba enne jääaega. Neid orge nim ürgorgudeks. Paljudes ürgorgudes esinevad jõed. Orgude põhjas esinevad lamminiidud, luhad, allikasood, lepikud, pajustikud, kaasikud, lehtmetsad.
Mandriliustik liigub paljudes eri suundades kulgevate jäävooludena. 16. Kuidas tekivad ookeanis triivivad jäämäed? Mis piirkonnas on neid rohkesti? Jäämäed tekivad kui suurest liustikust murduvad lahti või eralduvad lõhede kohalt suured jääpangad. Neid on rohkesti Atlandi põhjaosa jäämägedest 90% on pärit Gröönimaad katvast jääkilbist. 17. Kuidas on mandrijää kujundanud Eesti pinnamoodi? Nimeta mandrijäätekkelisi pinnavorme Mandrijääst välja sulanud moreenikiht katab Eestit peaaegu täielikult, rändrahnud. Tekitas voorestikke. Kesk-Eesti lainjas tasane maastik on tingitud mandrijää ühtlase kiirusega taganemisest. Mandrijäätekkelised pinnavormid on veel: oosid ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist. Sandur on pealt lauge liiva- ja kruusakuhjatis, liustiku servamoodustis. Sandur on enamasti lai ja kergelt lame
Asub kõrgemal kui ~10m, ning koosneb mõnevõrra peenemast materjalist, savikam. Mäestikuliustikel võib ka liustiku peale ladestuda külgedelt settematerjali. (Külje- ja keskmoreen). Liustikukeel võib ka pealtpoolt olla kaetud kiviprügiga. Enamus settematerjali (95%) pärineb kuni 200-300km kauguselt. Kaugtranspordi osa väike. Põhimoreeni valdav osa pärineb 30-50km kauguselt. Liustike taganemisel tekkivad pinnavormid. Moreentasendik kergelt laugjas tasandik, moreenikiht pole paks. Sulglohud soostunud lohud tasandikul. Moodustub, kui morrenikhti jääb liustiku taganemisel jääplokk, mis sulab veel pikka aega ja jätab endast maha lohu. Otsmoreen moodustub paigas, kus liustik ,,seisab paigal" pikemat aega, ning tagant kantakse pidevalt uut materjali juurde. Voored Asümmetrilise ehitusega kuhil, mis on liustiku liikumise suuna poolt järsu nõlvaga ja vastasküljelt lauge. Tekkemehhanism pole teada
annaabi.ee 
