hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend. Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud "teadvuslikke tajusid", olid tal"teadvusetud tajud". Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. "Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt"-ütleb ta. L. jätkab:"Monaadil pole aknaid, mille kaudu midagi võiks sisse tullavõi
· Loomade tajumusel on sarnasus mõistusega loomad mäletavad toiminguid ja tagajärgi, kuid ei tunne ära põhjusi. Olulised mõisted: · Monaad üksus, ühtne, eristatav sisemiste omaduste ja tegevuste kaudu (tajumused ja himud) · Substants teovõimeline olemine · Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. o Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused · Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid) · Elussubstants - monaad (eriline monaad) koos oma erilise kehaga (monaadide kogum); (liikmete ja organitega seotud elu) · Mõistus kaheldamatu seos mõtete ja neist tulenevate paratamatute järelduste vahel
hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend. Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud "teadvuslikke tajusid", olid tal"teadvusetud tajud". Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. "Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt"-ütleb ta. L
Ulatavusega substantsi ei saa eksisteerida. Kui substants ei saa olla materiaalne siis peab ta olema vaimne, hingeline. Ta peab iseennast substantsiks. Ta leiab, et substantse peab olema palju. Monaad on substants, mida on tõeliselt üks. Jagamatu. Monaadid on metafüüsilised põhiühikud. Tegelikkus koosneb ühikutest. Inimesed moodustavad monaadide kogumikus ebatavalise erandi. Hingede hulk on lõpmatu. Monaadi vaatenurk võib ajaga muutuda. Igal monaadil on oma maailm. Samuti on olemas lõputu hulk erinevaid maailmu. Monaad võib vaadelda tegelikkust rohkem või vähem selgesti. Igal monaadil on tegelikkuse suhtes oma vaatenurk. Igal monaadil on temale omane tunnetuslik kapatsiteet. Osad monaadid tunnetavad koguni maailma ennast. Leibniz tahab säilitada substantsi mõiste sõltumatuse. Iga monaad väljendab tervet maailma. Igale monaadile on omane pertseptsioon ja püüdlus. Kõik monaadid tajuvad. Monaadide muutumised ei ole juhuslikud
Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegeikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa, millele kogemus joonistab oma märgid
Monaadid on jagamatud vaimsed alged, neid on ääretult palju. Monaadide vahel puudub kausaalne(põhjuslikkus) vastasmõju. Nad moodustavad maksimaalselt korrapärase terviku. Mis iseloomustab monaade? Jagamatus, ei koosne teistest substantsidest - tal on oma sisemine struktuur- n.ö. terve oma maailm.Monaadid moodustavad astmestiku.Nad on oma võimetelt erinevad, olgugi et neil on põhimõtteliselt ühesugused hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on oma maailm. Monaadid on hingelist laadi, nende sisemist loomust iseloomustavad pertseptsioon (taju e. tegelikkuse peegeldus) ja püüdlus Ainult inimese hingele on omane mälu, teadvus, ja eriline taju täpsus. Püüdlus on monaadidele loomuomane teatud põhienergia. Kuidas monaad muutub? See on monaadi isiklik omadus ja selle määrab tema ,,püüdlus". ,,Püüdlus" näitab suuna mille poole monaad hakkab muutuma. See on deterministlik seisukoht.
meelelist tunnetust). Determinism, s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole [ettemääratus]. Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. (Spinoza samastab substantsi Jumalaga: panteism -- jumala asetamine kogu loodusse, millega vihastab kirikut.) [Substants teovõimeline olemine. Lihtsubstants ELU, HING, VAIM (eriline monaad, keskmonaad), ei ole moodustatav ega lõhutav, ei oma väliskuju. Erikujude paljusus lihtsubstantsil/monaadil väliste ajadega seondumise mitmekesisus, sisemised omadused ja tegevused. Liitsubstants KEHA (o r g a a n i l i n e), monaadide kogum, paljune, looduslik masin, elussubstants, (liikmed ja organid).)] Leibniz (1646-1716) oli väga mitmekülgne, oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju. Asuvad ettemääratud harmoonias ja on ulatuvuseta, vastasmõjuta ning jagamatud
sõnavara abil Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa, millele kogemus joonistab oma märgid. Mõistus on sündimisel tühi ja alles kogemus varustab
annaabi.ee 
