Valikuid ei olnud palju Eestlaste armee, Saksa armee, Punaarmee. Punaarmeesse läks üldiselt väga vähe vabatahtlikke, sellepärast saadeti sundolukorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes saadeti üle kogu NSV Liidu . Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti vangilaagritesse ning ehituspataljonidesse , kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel kaks-kolmandikku mobiliseerituist. Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult, lootusega kätte maksta Punaarmeele. Metsavendadest moodustatud pataljonid osalesid otseses lahingutegevuses kuni Eesti vabastamiseni. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Kuid
Selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Punaarmeesse sattumine sõltus meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse, mis sisuliselt olid nagu sunnitöölaagrid. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses ainult Eesti vabatahtlikke. Järk- järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud läksid aga Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Paljud arvasid, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse aga soovisid
Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. 1941. a. üldmobilisatsiooni käigus Punaarmeesse sattumine sõltus suuresti meeste sünniaastast (1905-1922) ja asukohast, kuna suur osa Eestist oli selleks ajaks langenud Saksa kätte ning mehi mobiliseeriti vaid Põhja-Eestist. Suurem osa mobiliseerituist saadeti tööpataljonidesse. Sisuliselt tähendasid tööpataljonid sunnitöölaagreid, kus mehed pidid tegema rasket füüsilist tööd, kuid toitlustamine ja arstiabi olid väga halvad. 1942. a. moodustati 8. eesti laskurkorpus, mis võitles aastavahetusel 1942/43 Velikije Luki linna all peetud lahingus, kus pooled hukkusid ning ligi 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja N. Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega
Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. II valik Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Mobiliseeritud saadeti ehituspataljonidesse, sisuliselt vangilaagritesse, kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel ⅔ mobiliseerituist. Moodustati Punaarmee rahvuslik väekoondis, 8. Eesti Laskurkorpus, mis koosnes 1941. aastal Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest ja Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist. III valik Saksa okupatsiooni alguses tervitati sakslasi kui vabastajaid. Saksa armeesse astusid eestlased vabatahtlikult, sest taheti kätte maksta Vene okupatsiooni eest. Eestlasi kasutati politsei pataljonidena, kes tegutsesid ka väljaspool Eestit. 1944 aastal
Tihti ei jäetud valikud ning tuli astuda vaenlase leeri sundmobilisatsiooni tagajärjel. Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti ehituspataljonidesse, sisuliselt vangilaagritesse, kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel mobiliseerituist. Moodustati Punaarmee rahvuslik väekoondis, 8. Eesti Laskurkorpus, mis koosnes 1941. aastal Eestis sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlastest ja Eestis formeeritud hävituspataljonide liikmeist. Saksa okupatsiooni alguses, tervitati sakslasi kui vabastajaid. Saksa armeesse astusid eestlased vabatahtlikult, sest taheti kätte maksta Vene okupatsiooni ajal tekitatud kahjude eest. Eestlasi kasutati politsei pataljonidena, kes tegutsesid ka väljaspool Eestit
meest, kellest osa olid ideelised kommunistid. Augustis 1941 moodustati hävituspataljonidest Eesti kütipolk, mis hävis septembris Tallinna all peetud lahingutes, ning Narva kütipolk, mille riismed taandusid Venemaale. Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonireziimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, et osa mobiliseerituist läks punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse teenistusse pöörata. Lubatagu arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseiks peetud eestlased saadeti esialgu Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist ligi kolmandik raske töö ja nälja kätte. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, viidi juuli alguses Eestist
Mõni päev pärast sõja algust alustas Nõukogude Liit, Eestis oma tagala julgestamiseks ja ,,põletatud maa" taktika rakendamiseks hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000 5000 Eesti meest. Põhja-Eestis õnnestus Nõukogude okupatsioonireziimil läbi viia sundmobilisatsioon ning viia Venemaale ligi 33 000 meest. Nende hulgas oli kindlasti natsi- ja saksavastaseid, kuid suurem osa meestest allus mobilisatsioonikäsule hirmust. On väidetud ka, et osa mobiliseerituist läks punaväkke lootuses relvad saada, et need hiljem Eesti iseseisvuse teenistusse pöörata. Lubatagu arvata, et väga palju selliseid ei olnud. Ebausaldusväärseks peetud eestlased saadeti esialgu Põhja- Venemaale tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist ligi kolmandik raske töö ja nälja kätte. Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu
Paljud noored mehed põgenesid Soome, et võidelda punaarmee vasta koos soomlastega. Soomes loodi enam kui 2000inimest loodi jalaväe rügemend 200. NSVL evakueeriti umbes 25000 Eestlast. Sinna viidi ka 330000 mobiliseeritud kutseakust. Neid ei saadetud mitte tegevarmeese, vaid ehitusptaljonidesse. Sisulist oli tegemist vangilaagritega, kus ülirasketesse tingimiustesse sattunud inimesi sunniti tööle pealmiselt metsa varumisel. Ühe talevega suri kunratuse tagajärjel peaaegu 1/3 mobiliseerituist. 1944a lõpus. Saadi luba rahvuslikeväeosade refromeerimiseks Nõugude tagalas.Loodi Eest laskurkorpus, mis päästis paljude ehituspataljonidesse sattunud meeste elu. Korpuseid oli 2 viisi. 1942a dets-1943 jaanuaris. Velikki-Lukki all, kus osaleti sisepiiramisel.Korpuse kaotused olid üli suured, rivist langes välja ligi ¾ kooseisust .Pärast Velikki-Lukki vallutamist viidi korpus täiendavaks formeerimiseks tagalasse. Rindele jõuti uuesti alles 1944a suve reesis.
400 inimest ) lahkumine päritolumaale . Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid aasta kestel enne Saksa vägede saabumist olemasolevail andmeil ca 8000 inimest ja 14.juuni massküüditamisega 1941 viidi asumisele üle 10.000 . Umbes 2200 inimest mõrvati kohapeal . Küüditatutest pääses hiljem eluga kodumaale tagasi umbes pool , arreteerituist veelgi vähem . Kui puhkes sõda , viidi Venemaale üle 33.000 mehe sundmobiliseeritutena ja 2000 tööülesannete ettekäändel. Mobiliseerituist suri nn.tööpatis nälga ja haigustesse 10.700 ning langes rindel 8000. Ainult Velikie Lukis kaotas "8.Eesti laskurkorpus " 27.000 mehest surnute ja haavatutena 13.000.See arv sisaldab aga mitte-eestlasi ja venemaa-eestlasi , keda korpuse koosseisus oli ligi pool. Üle tuhande inimese jäi 1940/41 kaduma . Aastane kogukaotus küünib seega 60.000 inimeseni , lisaks 25.000 , kes 1941 ise Venemaale põgenesid .Neist 60.000 hukkus enne sõja lõppu vähemalt pool . Soome kaotas Talvesõjas 23
Harjumaalt ja Läänemaalt mobiliseeritud meest, kes olid augusti lõpus aurikul ,,Helga" viidud Saaremaale kindlustustöödele. Kohalike elanike abiga oli peidetud end metsa ja sobival hetkel mindi Saksa poolele üle. Saaremaa langemise järel olid nad koondatud Kuressaarde, sealt edasi Kuivastu ja Virtsu kaudu Valga sõjavangide laagrisse, kust nad saadeti oma kodukohtadesse. Raskemini läks neil eestlastel, kes sattusid Sõrve lahingutesse, seal hukkus 4050 meest. Mobiliseerituist olid relvad antud ainult saarlastele, kuid needki laskemoonata. See ettevaatus ei olnud asjata. Pärast laskemoona jagamist tuli Punaarmeel oma ,,usaldust" kahetseda, sest saarlased kadusid koos püsside ja laskemoonaga metsa. 4. oktoobril asusid laskemoona saanud saarlased kohati võimu üle võtma ning vangistasid osa punaarmeelasi, jäädes oma vangidega aga ise Punaarmee piiramisrõngasse. Neid ümbritsevad punaarmeelased olid aga omakorda juba sakslaste piiramisrõngas. 5
meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSVL. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid.
annaabi.ee 
