Tuhastamise tehnoloogiad PF ehk tolmpõletamine on levinuim põletustehnoloogia. Temperatuur koldes on 1400 1450 °C. Tolmpõletamisel kütus eelnevalt jahvatatakse, misjärel suunatakse see aeroseguna põletite kaudu koldesse. Tolmküttekolle on põletitega varustatud ekraan soojusvahetuspindadega ümbritsetud kamber, kus põlevkivi kõrgtemperatuurilisel põlemisel antakse soojust põlemisgaasilt üle koldeekraanidele. Seal leiavad aset muundumisprotsessid põlevkivi mineraalosas ja tekib tuhk. Tahkosakesesed, mille hõljumiskiirus on väiksem kui gaasi kiirus, kanduvad koos põlemisgaasiga koldest välja, suuremad aga langevad kas raskusjõu või tsentrifugaaljõu toimel kolde põhja. Koos põlemisgaasiga koldest väljuvat tuhka nimetatakse lendtuhaks. Lendtuhast 80% moodustavad tuhaosakesed, mis on suuremad kui 46 µm, ülejäänud 20% on väiksemad. Probleemiks selle meetodi puhul on vääveldioksiidi kontsentratsioonpõlemisgaasis ja suur tahkete osakeste
tsemendist asendada põlevkivituhaga. Põlevkivituha tuhastamise tehnoloogiad Tolmpõletamisel kütus eelnevalt jahvatatakse, misjärel suunatakse see aeroseguna põletite kaudu koldesse. Tolmküttekolle on põletitega varustatud ekraan soojusvahetuspindadega ümbritsetud kamber, kus põlevkivi kõrgtemperatuurilisel põlemisel antakse soojust põlemisgaasilt üle koldeekraanidele. Seal leiavad aset muundumisprotsessid põlevkivi mineraalosas ja tekib tuhk. Tahkosakesesed, mille hõljumiskiirus on väiksem kui gaasi kiirus, kanduvad koos põlemisgaasiga koldest välja, suuremad aga langevad kas raskusjõu või tsentrifugaaljõu toimel kolde põhja. Koos põlemisgaasiga koldest väljuvat tuhka nimetatakse lendtuhaks. Lendtuhast 80% moodustavad tuhaosakesed, mis on suuremad kui 46 µm, ülejäänud 20% on väiksemad. Probleemiks selle meetodi puhul on vääveldioksiidi
Suurema osa põlevkivist moodustab mineraalne komponent, mis ei põle ja on seega kasutu. Põlevkivi mineraalaine, majanduse seisukohalt kasutu komponendi ehk ballastaine moodustavad mandritekkelised ja karbonaatsed mineraalid leppenimetusega savi- ja lubimineraalid. Mis tahes põlevkivi energeetiline väärtus sõltub kerogeeni ja mineraalosa suhtest ning üldiselt on nende kütvus vahemikus 5-20 MJ/kg. Peaaegu alati on põlevkivis, nii kerogeenis kui ka mineraalosas, väävlit ja see on kõnealuse kivimi peamine kahjulik komponent. Lubjaka põlevkivi põletamisel või utmisel karbonaatne osa laguneb ja lendub süsihappegaas, kuid samas seovad lubimineraalide laguproduktid suurema osa kahjulikust väävlist,tänu sellele lendub lubjaka põlevkivi termilisel töötlemisel, eriti põletamisel, vääveldioksiidi üsna vähe. Savika ja väävlirikka põlevkivi töötlemine on võimalik vaid koos tõhusa väävlitöötlusega.
Negatiivse elektrilise laenguga ibe-ja huumuseosakesed on võimelised oma pinnal kinni pidama ja vahetama katioone mullalahuses olevate katioonide vastu. Kui küllastusaste on üle 75%, siis ilmneb mulla sooldumine (Na korral). Kui mulla küllastusaste on alla 50% , siis on see kultuurtaimedele kahjulik happelisus. Mulla happelisus on mulla olulisim keemiline ja füüsikalis-keemiline omadus. Seda põhjustavad orgaaniline aine ja mulla mineraalosas toimuvad kristallokeemilised muutused ja alumiiniumi mobiliseerumine. Muld on tugevasti happeline, kui pH on alla 4,5. Muld on mõõdukalt happeline, kui pH on 4,5-5,5. Muld on nõrgalt happeline, kui pH on 5,5-6,5. Muld on neutraalne, kui pH on 6,5-7,2. Muld on leeliseline, kui pH on üle 7,2. PH on mullalahuses dissotsieerunud vesinikioonide kontsentratsioon. Lupjamist vajavad need mullad, mille pHKCl (mulla potentsiaalne reaktsioon) on alla 5,5.
Savimineraalidega on seotud ka paljud mulla omadused, nagu tahke faasi tihedus, poorsus taimedele omastatava vee kogus jm. Kaoliniit on savimineraalide hulka kuuluv mineraal. Kaoliniit tekib peamiselt alumosilikaatide (päevakivide ja vilkude) murenemisel. Jäme ja peene liiv, tolm, savi, kivid, kruus, ibe. Mulla mineraalset koostist iseloomustavad primaarsed ja sekundaarsed mineraalid, nende hulk ja vahekorrad mulla geneetiliste horisontide mineraalosas. Eestis on kindlaks tehtud ca 200 mineraali. 4. Mulla orgaaniline aine. Mulla kuumutamisel osa põleb ning muld muutub heledaks. Seda põlevat osa nimetatakse mulla orgaaniliseks aineks, mis moodustab künnikihis tavaliselt 2-3%. Mulla orgaaniline osa kujuneb mullatekkeprotsessis: algab siis kui aluskivimile asuvad kasvama taimed. Vastand protsess orgaanilise aine sünteesile on selle lagundamine bakterite, seente jt mikroorganismide toimel
· Tingituna madalatest põlemistemperatuuridest keevkihis (800 900 °C) on põle- misel tekkivate lämmastikoksiidide (NOx) tase madal ja tingimused kütuses sisalduva vääveloksiidide (SO2) sidumiseks kütusele lisatava või kütuse 52(113) Villu Vares Energia ja keskkond mineraalosas leiduvate karbonaatsete ühenditega äärmiselt soodsad. Seetõttu ei ole vaja ehitada eraldi väävlipüüde seadmeid. Ainult tahkete osakeste eraldamiseks suitsugaasidest on vaja kas elektri- või kottfiltreid. · Keevkihtkoldega katelagregaadi koormust on võimalik paindlikult reguleerida suurtes piirides, ilma et see oluliselt mõjutaks katla kasutegurit. Keevkihtkoldega katelagregaatidele on valmistajafirmad andnud erinevaid konstruktiivseid
Vajalik resti pind aga sama arv kordi väiksem. Tsirkuleeriva keevkihi puhul on gaaside kiirus kihis ja kolde ristlõikes enamiku kütuseosakest puhul suurem kui teine kriitiline kiirus, osakesed kanduvad kihist välja ja täidavad kogu kolde mahu. Neile lisanduvad ka tuha ja koksi osakesed mis uuesti koldesse satuvad. Tsirkuleeriva keevkihi puhul kasutatakse paremini ära kogu kolde mahtu kütuse osakeste põletamiseks ja väävliühendite sidumiseks kütusele lisatud või kütuse mineraalosas leiduvate karbonaatsete ühenditega. Tsirkuleeriva keevkihi puuduseks loetakse tuhaosakeste ülemäärast peenenemist, mis suurendab elektri või kottfiltrite koormust lendtuha püüdmisel. Tsirkuleerivas keevkihis on osakeste kiirus 3-8m/s. Joonis 10-7. Tsirkuleeriva keevkiht koldega katelseade Joonis 10-8. Tsirkuleeriva keevkihiga kaasaegne katelseade Rõhu all keevkiht Kütuse ülerõhul põletamise tehnoloogia kasutamine võimaldab märgatavalt
vihma- või kastmisvesi valgub kiirelt kasvupinnasesse ega voola ära mööda maapinda. Samas takistab kasvupinnase optimaalne struktuur ka vee valgumist liiga sügavale, kuna poorid toimivad teatavate veehoidlatena. 10 Kasvupinnase struktuursuse põhilised mõjutajad on erinevate fraktsioonide olemasolu ja mahuline vahekord kasvupinnase mineraalosas, mineraalosa ja orgaanilise osa mahuline vahekord, orgaanilise aine päritolu, koostis ja lagunemisaste Nii näiteks on ühetaolise fraktsiooniga sõreda liiva baasil valmistatud kasvupinnas kerge ning vähese sidususega ega paku taimejuurtele piisavalt tuge. Ta ei seo endasse ka taimedele vajalikul määral vett ega moodusta struktuure. Teiseks äärmuseks on üksnes väga peentest osakestest (möllid ja rasked
annaabi.ee 
