Milles avaldus üliriikide vastasseis külma sõja ajal? (2)

Milles avaldus üliriikide vastasseis külma sõja ajal?
Möödunud sajandi neljakümnendate lõpuks oli lõplikult välja kujunenud nn kahepooluseline maailm ning mõlema vastasleeri võtmeriigid olid end värskelt ka tuumarelvadega varustanud. Niisiis polnud tugevale vastastikusele hõõrdumisele vaatamata võimalik konflikti sünd tema tavapärases tähenduses - see oleks viinud mõlemad pooled hävinguni ning riigipead andsid endale selles suhtes täielikult aru.
Fanaatiline teineteise ületrumpamine toimus seetõttu peamiselt kõikvõimalikes teistes elu valdkondades. Eriti oluliseks kujunes Teise maailmasõja käigus tehtud avastuste tõttu võimalikuks saanud idee kosmose vallutamisest – oma üleoleku demonstreerimiseks investeerisid mõlemad pooled vastava tehnoloogia arendamisse üüratuid summasid. Ilmselt oli selle võistluse üheks varjatud eesmärgiks juba algusest peale vastaspoole väljakurnamine, mis aga majandussüsteemi iseärasuste tõttu andis enam tunda just sotsialismimaades, kus see lähtus täielikult riigieelarvest ning ei tuginenud erinevalt läänemaadest lisaks erakapitalile.
Sarnase tähenduse omandasid erinevad spordisündmused eesotsas Olümpia mängudega. Kui alul peeti oluliseks võidu saavutamist oponendi üle, nagu see võistlusspordis alati tavaks oli olnud, muutusid just Olümpia mängud alates 1980. aastast iselaadi poliitiliseks relvaks – vastusena Nõukogude vägede tungimisele Afganistani kuulutas USA tollane president J. Carter välja Moskva mängude vastase boikoti, milles lõi kaasa ka pea kogu Lääne-Euroopa. Ida-riigid vastasid neli aastat hiljem sarnase aktsiooniga. Antiikaegne tava, et suure spordisündmuse ajaks maetakse maha sõjakirved, ei küündinud enam 20. sajandi suurte rigijuhtideni.
Oluliseks ja ehk peamiseks aspektiks Külma sõja juures võikski nimetada vastastikkust ja riigisisest propagandat, kuhu alla suures plaanis ka kosmose ja spordiga seonduva paigutada võiks. Nõukogude Liidu äärealadel elavate inimeste jaoks kujunesid oluliseks välismaised raadiojaamad nagu Vaba Euroopa või Ameerika Hääl, mille edastamise peamiseks eesmärgiks oligi just riigi sisemine õõnestamine ning rahva meelsuse mõjutamine. Sarnaseid võtteid kasutasid ka sotsialistlikud riigid – Tallinnast edastati näiteks järjepidevalt soomekeelseid saateid helsingilastele kuulamiseks ning nende „valgustamiseks“. Mõistagi polnud propaganda määratud vaid võõrriikide kodanikele , nii ida- kui ka läänebloki riikides sai tavaliseks rõhutada enese üleolekut teise poole suhtes ka oma kodanikele. Nii võisid ameerika noored lugeda patriootilist koomiksit „Kapten Ameerika“, nõukogude omad aga lüüa kaasa õpilasmalevate töös.
Kuigi üliriikide vastasseis Teise maailmasõja järgsel ajal kulges omavaheliste otseste konfliktideta, võib siiski välja tuua ka väga tõsiseid kriisiolukordi. Aastal 1961 paigutasid ameeriklased Türgi piiri äärde, Nõukogude Liidu pealinna löögiraadiusse oma tuumaraketid, millele viimased vastasid järgmise aasta septembris oma baasidega Kuuba saarel. Kuigi USA oli sunnitud kehtestama riigi sadamatele mereblokaadi, lahendati kriis, mis oleks võinud kujuneda ajaloo esimeseks tõeliseks tuumasõjaks, viimaks siiski erinevate kokkulepete ja kompromisside läbi. Võidurelvastumine polnud sellega aga lõppenud – mõlemas suurriigis toimus endiselt pidev relvaarendus, seda kahtlemata isegi aegadel , mil omavaheline läbisaamine näis olevat suurepärane ning riigijuhid kaamerate ees suisa parimate sõpradena esinesid.
Võib öelda, et kahe üksteisele justkui täiesti vastu käiva vaenupoole vaheline konflikt kulges pikale kestusele vaatamata üllatavalt humanistlikult ning „tänapäevaselt“, ilma otsese verevalamiseta ning läbi kavalate diplomaatiliste nükete ja omavahelise kultuuri- ning teadusalase võistluse. Näib, et inimene on siiski võimalik ajaloost õppust võtma – kaks suurt ilmasõda selja taga, ei soovitud enam kolmandat. Jääb üle vaid loota, et tegu polnud ajutise, vaid siiski pikaajalisemalt püsiva nähtusega.