Tema liikumine oli sujuv ning hääl pehme, mis lisas talle veelgi rohkem naiselikkust. Alceste, keda mängis Tanel Saar, oli samuti hea. Tema sünge ja kuri pilk, millele lisandus jõuline hääl tegid temast tõelise misantroobi. Ago Soots, kes mängis Oronte'i ja Clitandre'i, avaldas küll muljet, kuid ta mõjus rõhutatult kunstlikult. Ma üleüldse ei salli vähimatki ülemängimist. ,,Misantroop" oli aga just sellele põhinev näidend. Rollid olid rajatud pigem kehakeelele, miimikale ja intonatsioonile kui dialoogidele. Minu jaoks oli see veidi pettumust valmistav, sest armastan suhteliselt realistlike tegelasi. Samuti oli kahju, et paljud Molière dialoogide lõigud läksid näitlejate vuristamise tõttu kaduma. Minu arust rõhutati tihtipeale valesid asju ning tähtsad ütlused ei jõudnudki publikuni. Mõned näitlejad nagu näiteks Katariina Lauk ja Ago Soots mängisid mitut rolli. Sellepärast oli vaatajatel raske jälgida kummas rollis tegelane parasjagu on
6) Suhtlemine ja kognitiivne areng: ema tähelepanu otsimine ja läheduse otsimine. 7) Kehaline areng: kõndis, seisis kindlalt püsti, hoidis käes pastakat. Tulemuste hinnag ja uuritav käitumine: Eesmärk saavutati, kuna laps näitas mitmeid erinevaid emotsioone: üllatust, huvi, viha, rõõmu, vastumeelsust. Enamasti toetus laps oma tunnete tõlgendamisel kehakeelele (naeratus, pisarad, näpuga näitamine). Lisaks miimikale oskas juba oma emotsioone ja sisemaailma ka verbaalselt väljendada ("ei," "õpa," "ei tee"). Magama minek tekitas vastumeelsust ja viha, mis väljendusid nutmises ja rusikate kasutamises. Mänguga kaasnesid positiivsed emotsioonid, nagu naermine ja kihistamine. Ilmutas üllatust ja huvi televiisorist kostuva vastu. Proovis ka emale vastu hakata, teda ümber veenda. Seda tõrjusid kõrvale ema piirangud ja see, kui laps ei saanud alati oma tahtmist.
Kaugemas minevikus oli rahvaluulel väga suur roll kultuurilisest aspektist vaadatuna. Ühiskondlike tähtpäevade raames oli justkui kohustuslikus korras külameestel ja teistel jutuvestjatel varuks mõni rahvajutt, mõistatus või vanasõna. Kiigel käimised möödusid rahvalaulude saatel ning neidki pärandati edasi järgnevatele põlvedele. Lauludega kaasnesid tantsud ja mängud, jutustamistel pöörati suurt tähelepanu kõneleja miimikale, et täiel hingel kaasa elada ja täit emotsiooni kätte saada. Teinekordki põimus mõne jutuga ka laul, mõistatustesse põimiti erinevaid uskumusi, vanasõnadest peegeldusid vanarahva tarkused, millest nii mõndagi oli endale kõrva taha panna. Kõik see omakorda ühendas rahvast, andis neile jõudu tunda end ühtses kogukonnas rahvana. 20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor. Tähelepanu on
Veneetsia kunstnikud keskenduvad oma töödes eelkõige inimese kujutamisele. Nad kujutavad inimesi ja nende hingemaailma väga realistlikult. Mõned kunstnikud panevad ka suure rõhu taustale (loodusele, ehitistele ja taevale). Temaatika on võetud just piiblis ja mütoloogiast. Väga palju kujutatakse Veenust. Kõrgrenessansis kujutavad kunstnikud inimesi mitte nii atleetlikult vaid pehmemalt ja natuke kurvilisemalt. Rõhku on pandud ka miimikale ja keha asendile. 4
proportsionaalsust, toitumust, rasvkoe paiknemist. (Aalberg 2005, Mustajoki 2005, Uibo jt 2010) Meeleolu jälgides pannakse tähele, kas uuritava emotsionaalne seisund püsib muutumatuna või esineb meeleolu kõikumisi. Elav, rõõmus, tavaline, kartlik, kurb, mures, vihane, raevunud (Lastehaiguste ... 1986, Aalberg 2005). Neid tundeid väljendab kõige enam näomiimika. Jälgitakse, kas uuritava miimika vastab tema emotsionaalsele seisundile või vastupidi, emotsionaalne seisund miimikale. Näiteks: kas nutmisega kaasneb kurbus või on nutt lihtsalt motoorne reaktsioon (Aalberg 2005). Teatud haigused mõjutavad nii meeleolu kui käitumist. Näiteks otsmiku- ja oimusagarate haigused. Oimusagarate haiguste hulka kuuluvad mälu-, kuulmis-, haistmis-, maitsmishäired, kõrvade kumisemine, kalduvus kukkuda kahjustuse vastasküljele. (Aalberg 2005) Nutt ja hääl Kirjeldatakse nutu erinevust tavapärasest nutust. Nutu sagedust, iseloomu. Vastsündinu
See toimib hästi kui pildistad lapsi või mingit tegevust, kus on muutusi. 5.9.1. Praktiline töö 16 Valisin seeria tegevuseks õuna söömise, sest tihtipeale tulevad sellisest tegevusest huvitavad emotsioonid välja ja ka muutus on hästi nähtav. Valgustusena kasutasin tugevat küljevalgust ja laelampi. Pildiseeria tuli välja väga hästi tänu modelli miimikale ja rõõmsale värvivalikule. 5.10. Raami oma modell Raamimine on tehnika, kus tähelepanu joonistub ühele elemendile pildil seda raamides mingi muu elemendiga. Raamimine annab pildile sügavust ja püüab pilku. Raamimiseks võib asetada pildistatava ukseauku, aknale, lasta neil vaadata läbi väikese vahe või kasutada nende endi käsi selleks. 5.10.1. Praktiline töö Valisin modellile "raamiks" tema käed, kuna see tundus soovitatud
· Autoriteater (1 autor on teksti looja) ja lavastajadramaturgia (lavastaja ise töötleb teksti vastavalt oma eesmärgile, ei pea tingimata tervet teksti ise looma) · Rühmatöö trupp loob ise teksti demokraatlikult, sageli poliitilise sisuga. Leiutav teater. Lähtuvalt alusmaterjalide valikust: · Dokumentaalteater · Verbatim-teater dokumentaalmaterjalil põhinev rühmatööna loodud teater. Näitlejad püüavad elumaterjali lavale tuua elutruult, pöörates tähelepanu miimikale, häälele jne. Rezii lavastuse või filmi kunstiline juhtimine, plaan. Draamakunst kandub teatrilavale nii: näidendi autor > näidendi tekst > lavastaja/trupp > lavastus/etendus > vaataja. Teksti tähendus jõuab vaatajani läbi teatrimärkide kombinatsioonide etenduse tähenduses. Lavastajaeelne teater varasem dramaturgia ega teatripraktikad ei eeldanud lavastaja funktsiooni. Klassitsistliku teatri etendamispraktikad olid tugevalt normeeritud (mitte remarkides, vaid konventsioonides
3-4 m) Oleneb kultuurist ja oleneb indiviidist!! Inimeste asetus üksteise suhtes: näod vastakuti (oponeerimine), külg-külje kõrval jne. nurgaasendit soovitatakse ärimeestele, et saavutada paremad läbirääkimised. Inimeste hulk ja tihedus ruumis ning kõrgus üksteise suhtes. kehakeelt ei tohi väga kasutada, kui räägitakse akadeemilisemalt, ametlikumalt. Vestluse ajal jälgivad inimesed žeste kuigi miimikale keskendutakse rohkem. Kui on väga vaja midagi rõhutada, tõstetakse käed näo juurde. Inimene on võimeline lühikese aja jooksul sooritama suure hulga kehaliigutusi, mis loovad mitmesuguseid tähendusi. Kehaliigutused asendavad sõnu, kui sõnu on raske leida. Seda juhtub nii emakeeles kui ka võõrkeeles rääkides. (Gullberg, Stam) Žestide kasutamise rohkus ja mitmekesisus tuleneb pigem kultuurilisest kui geneetilisest päritolust
annaabi.ee 
