Keevituse kaasnähtused Keevitus on paljude üheaegselt toimuvate protsesside kooslus: põhi- ja lisametalli sulatamine ja omavaheline segunemine e. legeerimine, sula lisametalli siirdega ja keevisvanniga seotud keerulised füüsikalis-keemilised protsessid, kristalliseerumine koos sellega kaasnevate mikrostruktuuride moodustumisega ja detailide kujumuutustega e. termodeformatiivsete protsessidega. Keevitusmetallurgia Sulakeevituse metallurgiaprotsessid on sarnased metallurgiliste protsessidega, kuid märksa keerukamad järgmistel põhjustel: a) keevituse soojusallika (elektroodi) ja sulametalli kõrge temperatuur (terastel kuni 1800 ºC), b) väikesemahuline sula keevisvann, mis ümbritsetud külma metalliga, c) sula keevisvanni lühike kestus, terastel 4...40 s, d) sulanud elektroodivarda metalli siirdega keevisvanni kaasnevad nähtused.
· Hüdrometallurgia metallide saamine nende soolade vesilahustest; kasutatakse paljude mitterauametallide tootmisel. · Elektrometallurgia metallide ja sulamite saamine elektrienergiat kasutades; elektrienergiat kasutatakse sulatamisprotsessiks (legeerteraste, Martin Raba Ti, Cr, Mo jt. metallide tootmisel) või elektrolüüsimisel (Al, Mg jt. metallide tootmisel). · Pulbermetallurgia metallidest ja sulamitest toodete tootmine pulbrilisi lähtematerjale kasutades (vt. p. 2.6). Metallurgiliste protsesside tüüpnäitena vaatleme terase kui tehnikas enimkasutatava konstruktsioonimaterjali ning sellest pooltoodete (valtsmetalli) tootmist. Terase tootmine saab alguse toormalmi tootmisest spetsiaalsetes sahtahjudes kõrgahjudes (sele 2.1). Kõrgahju täidise moodustavad rauamaak, koks ja räbusti. Kõrgahjuprotsess seisneb oksiidse rauamaagi redutseerimises koksi abil. Koksi toodetakse kivisöest ja oma koostiselt koosneb ta peamiselt süsinikust
Keevisliite kui monoliite lahutamatu liite saamiseks tuleb detailide liitepinnad lähendada teineteisele niivõrd, et pindmiste elementaarosakeste vahel tekiksid kindlad metallilised sidemed. Elementaarosakeste vaheliste sidemete tekkimiseks on vajalik neid lähendada aatomi raadiusega võrduva kauguseni ning aktiveerida, milleks on vaja sisestada teatud hulk energiat (soojus, mehaaniline energia) Keevitusmetallurgia Sulakeevitus sarnaneb metallurgiliste protsessidega, aga on tunduvalt keerulisem, sest: a) keevituse soojusallika(elektroodi) ja sulametalli kõrgke temperatuur b) väiksemahuline sula keevisvann, mis on ümbritsetud külma metalliga c) sula keevisvanni lühike kestus 440s d) sulanud elektroodivarda metallisiirdega keevisvanni kaasnevad nähtused Sulametalli vanni kõrge temperatuuri tõttu aktiviseeruvad paljud füüsikaliskeemilised protsessid
Lisaks sellele tuleb vältida algajate keevitajate kahte enamlevinud viga: elektrood on liiga kaugel keevitatavast detailist elektroodi edasiliikumise kiirus on liiga suur Need vead võivad esineda koos, aga ka üksikult. Mõlemal juhul ei jõua põhimetall korralikult üles sulada ja keevisõmblust praktiliselt ei teki. Tekkepõhjuste järgi jaotatakse defektid kahte rühma: Esimese rühma defektid on seotud metallurgiliste, termiliste ja hüdrodünaamiliste protsessidega keevitusvanni moodustamisel, kristalliseerumisel ja jahutamisel. Siia kuuluvad kristalliseerumis- ja külmapraod õmbluses ning õmbluslähedases alas, poorid, räbupesad, mittekeevitunud piirkonnad, rabedus, õmbluse tugevus ning plastsuse mittevastavus nõutavale, mittesoovitatavad muutused õmbluslähedase ala metallis. Teise rühma defektid tekivad õmbluse kujunemisel. Nende hulka kuuluvad keevitumatus, lõikumine,
rikutud osa maha. 4. Traadi kinnijäämise korral reguleeri traadi ettesöötmistugevust. Keevitusdefektid: Defekte liigitatakse nende asukoha ja tekkepõhjuse järgi. Asukohajärgi eristatakse välis- ja sisedefekte. Välised defektid on visuaalselt avastatavad, sisemisi on võimalik avastada eriseadmete abil. Tekkepõhjuste järgi jaotatakse defektid kahte rühma: · Esimese rühma defektid on seotud metallurgiliste, termiliste ja hüdrodünaamiliste protsessidega keevitusvanni moodustamisel, kristalliseerumisel ja jahutamisel. Siia kuuluvad kristalliseerumis- ja külmapraod õmbluses ning õmbluslähedases alas, poorid, räbupesad, mittekeevitunud piirkonnad, rabedus, õmbluse tugevus ning plastsuse mittevastavus nõutavale, mittesoovitatavad muutused õmbluslähedase ala metallis. · Teise rühma defektid tekivad õmbluse kujunemisel. Nende hulka kuuluvad
sööda traati edasi ja lõika rikutud osa maha. • Traadi kinnijäämise korral reguleeri traadi ettesöötmistugevust. Keevitusdefektid: Defekte liigitatakse nende asukoha ja tekkepõhjuse järgi. Asukohajärgi eristatakse välis- ja sisedefekte. Välised defektid on visuaalselt avastatavad, sisemisi on võimalik avastada eriseadmete abil. Tekkepõhjuste järgi jaotatakse defektid kahte rühma: Esimese rühma defektid on seotud metallurgiliste, termiliste ja hüdrodünaamiliste protsessidega keevitusvanni moodustamisel, kristalliseerumisel ja jahutamisel. Siia kuuluvad kristalliseerumis- ja külmapraod õmbluses ning õmbluslähedases alas, poorid, räbupesad, mittekeevitunud piirkonnad, rabedus, õmbluse tugevus ning plastsuse mittevastavus nõutavale, mittesoovitatavad muutused õmbluslähedase ala metallis. Teise rühma defektid tekivad õmbluse kujunemisel. Nende hulka kuuluvad
Keevitus on paljude üheaegselt toimuvate protsesside kooslus: põhi- ja lisametalli sulatamine ja omavaheline segunemine e. legeerimine, sula lisametalli siirdega ja keevisvanniga seotud keerulised füüsikalis-keemilised protsessid, kristalliseerumine koos sellega kaasnevate mikrostruktuuride moodustumisega ja detailide kujumuutustega e. termodeformatiivsete protsessidega. Keevitusmetallurgia Sulakeevituse metallurgiaprotsessid on sarnased metallurgiliste protsessidega, kuid märksa keerukamad järgmistel põhjustel: a) keevituse soojusallika (elektroodi) ja sulametalli kõrge temperatuur (terastel kuni 1800 ºC), b) väikesemahuline sula keevisvann, mis ümbritsetud külma metalliga, c) sula keevisvanni lühike kestus, terastel 4...40 s, d) sulanud elektroodivarda metalli siirdega keevisvanni kaasnevad nähtused.
Katood on negatiivse laenguga, tal on elektronide ülejääk ja järelikult peavad katoodil toimuma alati redutseerimisprotsessid (elektronide liitumine). Anood on positiivse laenguga, tal on elektronide puudujääk ja anoodil peavad toimuma alati oksüdeerimisprotsessid (elektronide loovutamine). Metallide elektrokeemiline tootmine ja rafineerimine Elektrokeemiliselt tasub toota aktiivseid metalle, mille tootmine tavaliste metallurgiliste võtetega, näiteks redutseerimine süsinikuga on tülikas või võimatu. Metalle on võimalik saada nende ühendite lahuste ja sulatiste elektrolüüsil. Ilmneb omapärane nähtus- aktiivsemate metallide ühendite vesilahuste elektrolüüsil redutseerub katoodil eeskätt vesi ning eraldub vesinik, metall aga jääb ioonina lahusesse. Seda võtet kasutatakse NaOH ja Cl2 tootmiseks, mõlemad on keemiatööstuses ülivajalikud ained.
Katteid on võimalik eraldada selektiivselt, nt tinakatte eemald teraselt, hõbetatud vasest hõbeda eraldamine; 6) Detaili poleerimine: viimistlustöötlemine sileda pinna saamiseks. Kuna vool liigub eelistatult läbi teravike, siis need lahustuvad kõigepealt. Pinged on suuremad kui galvaanilisel katmisel. Terase poleerimisel pinge nt 40-60V, tihedus 400-600 A/m 2, elektrolüüdiks HClO4 lahus. Elektrokeemiliselt tasub toota neid metalle, mille tootmine tavaliste metallurgiliste võtetega, näiteks redutseerimine süsinikuga, on tülikas või võimatu . 32. Elektroodide mõisted ja tüübid elektrokeemias. Elektroodi standardpotentsiaali mõiste, kuidas seda määratakse ja millest oleneb selle suurus? Järjestage standardpotentsiaalide suurenemise järjekorras puhtad Fe, Zn, Sn, Al ja Cu. Milline on kontaktkorrosioon? Millised on praktikas tüüpilised kontaktkorrosiooni toimumise kohad? Kuidas tõrjuda kontaktkorrosiooni ?
terasprofiile nagu ümarteras, nelikantteras, I-tala, U- · Pulbermetallurgia metallidest ja sulamitest tala, rööbas jms. Toodetakse õmbluseta torusid ja toodete tootmine pulbrilisi lähtematerjale kasu- keevistorusid (õmblusega torusid). Spetsiaalse tades (vt. p. 2.6). valtsterase hulka kuuluvad kuulid, tervikrattad, eriprofiilid autoehituse tarvis jms. Metallurgiliste protsesside tüüpnäitena vaatleme Valtsimisele eelneb valuplokkide tootmine, terase kui tehnikas enimkasutatava konstruktsiooni- kaasaegsetes metallurgiatehastes enamasti pidev- materjali ning sellest pooltoodete (valtsmetalli) toot- valu meetodil (sele 2.1). Pidevvaluseadmeni trans- mist. Terase tootmine saab alguse toormalmi toot- porditakse metall kopaga, kust sulateras voolab
annaabi.ee 
