2. Seostajad 3. Membraani retseptorid 4. Ensüümid ! 2. Hüperkolesterooleemia. ! Hüperkolesteroleemia – haigus, mille korral lipiidide norm ületab taset vere, viib stenokardia, isheemia ja varase infarktini (20.eluaastaks). Kaasneb küünarnuki, põlve ja sõrmeliigeste sõlmjas ksantoom. AD (=autosoomne dominantne), põhjuseks mutatsioon geenis LDLR, mis kodeerib vastavat plasmamembraani retseptorit - selle retseptori puudus või vigastus. ! 3. Mis on maatriksi metalloproteinaasid, nende seos patoloogiatega? ! Matriksi metalloproteinaasid on valgud, mis lammutavad matriksi valke (nt laminiini), tekitades sellega auke. Kui matriksi esinevad valgud, on nt vähimetastaasidel kergem koes levida ( lisaks saab levida sügavamatesse kudedesse). MMP-sid toodavadki kasvajarakud ning kui pole piisavalt TIMP´e, kes MMP-de lammutustööd inhibeeriks, on vähkasvajad kerged levima. ! 4. Lüsosoomide jagunemine talitluse alusel. !
Ensüümi toimimiseks optimaalse keskkonna pH väärtuse järgi eristatakse hapusid (pH 2,5), neutraalseid (pH 7,2) ja leelisproteaase (pH 9,0). Oluliseks proteaaside klassifikatsiooni aspektiks on aktiivtsentri ehitus (millised aminohapped sellesse kuuluvad) ja sellest tulenev ensüümi toimemehhanism. Siinkohal piirdume vaid nelja peamise rühma nimetamisega, süüvimata nende toimemehhanismide erinevustesse: seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 mooli aminohapete vabanemise1 s vältel 30°C juures. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav, siis ongi üldlevinud, et proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide, st aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Töö käik:
bakteriaalsed proteaasid nagu subtilisiin, savinaas, alkalaas jt. Proteaase jagatakse ka selle alusel, kas proteaas toimib polüpeptiidahela kesksetele või otsmistele peptiidsidemetele – endo-ja eksopeptidaasid. Ensüümi toimimise järgi jaotuvad need hapudeks (pH=2,5), neutraalseteks (pH=7,2) ja leelisproteaasideks (pH=9,0). Aktiivtsentri ehitusest tuleneb ensüümi toimemehhanism. Neli peamist rühma on seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 µkat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 µmooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 µmooli aminohapete vabanemise 1 s vältel 30°C juures. Aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Proteaasi aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina kaseiini, mis on piima põhivalk ja kus ta asub mitsellidena. Vees see ei lahustu, küll aga lahustub selle valgu Na-sool
piiratud proteolüüs, nt trüpsiin, kümotrüpsiin ja pepsiin). Eristatakse ka endo- ja eksopeptidaase, vastavalt sellele, kas proteaas toimib polüpeptiidahela kesksetele või otsmistele peptiidsidemetele. Optimaalse pH väärtuse järgi eristatakse hapusid, neutraalseid ja leelisproteaase. Oluline klassifikatsiooni aspekt on ka aktiivtsentri ehitus ja sellest tulenev toimemehhanism, 4 peamist rühma on: seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide kaudu. Proteaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb kaseiini hüdrolüüsil uuritava proteaasi toimel ning trikloroäädikhappega mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määramisel, milleks kasutatakse spektrofotomeetrilist meetodit. TKÄ toimel sadestuvad lahusest tervikvalgud ning kõrgmolekulaarsed peptiidid, sademe
On olemas nii väga spetsiifilised, kui ka need, mis toimivad kõikidele peptiidsidemele. · Eristatakse ekzo- ja endopeptidaase, mis sõltub sellest, kas proteaas toimib peptiidahela kesketele või otsmistele peptiidsidemetele. · Optimaalse keskonna pH järgi eristatakse hapusid, neutraalsed ja leelisproteaase. · Oluline proteaasi klafitsiooni aspektiks on aktiivtsentri ehitus, millist sõltub toimemehanism. (näiteks tiool-, seriin-, aspartaat- ja metalloproteinaasid). · 1 µkat - ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks, mis peegeldab 1 µmooli peptiidsideme hüdrolüüsi 1 sekundi jooksul 30C juures. (kuid seda on raske mõelda siis proteaaside aktiivsus avaldatakse vabanevate produktide hulga kaudu) · Neutraale ja alulise proteaaside aktiivasusi määramise jaoks kasutatakse põhiliselt kaseiini. Kaseiin valk(fosfoproteiin), mis leidub piimas. Kaseiini molekulid on hüdrofoobsed ja esinevad piimas mitsellina
aminopeptidaasid, mis lühendavad peptiide, vabastades ühekaupa C- või N-terminaalseid aminohappeid. Ensüümi toimimiseks optimaalse keskkonna pH väärtuse järgi eristatakse hapusid (pH =2,5), neutraalseid (pH = 7,2) ja leelisproteaase (pH = 9,0). Oluliseks proteaaside klassifikatsiooni aspektiks on aktiivtsentri aminohappeline järjestus ja sellest tulenev ensüümi toimemehhanism. Neli peamist rühma on seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 mooli aminohapete vabanemise 1 s vältel 30°C juures. Proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide, st aminohapete ja peptiidide hulga kaudu. Neutraalsete ja aluseliste proteaaside aktiivsuse määramisel kasutatakse substraadina reeglina kaseiini
Adhesioon – ligand-retseptor vahendatud kinnitumine trofoblasti ja epiteeli rakkude vahel. Tugevam kinnitumine kui apositsiooni käigus. Olulised on detsiidua pinnal olevad proteoglükaani retseptorid ning blastotsüsti trofoblasti rakkude pinnal olevad proteoglükaanid. Olulised proteoglükaanid on kadheriinid ja beeta-kateniinid. Invasioon – blastotsüst tungib läbi epiteeli detsiiduasse. Siin on olulised maatriksi metalloproteinaasid, mis lagundavad emakakoe ekstratsellulaarset maatriksit (endomeetrium, siis detsiidua), et trofoblast saaks sisse tungida. 8 Millised ajalised „aknad“ reguleerivad naise reproduktiivfunktsiooni ja inimese paljunemist üleüldiselt? (Viimase küsimuse juures ma ootaks, et üliõpilased räägiks järgnevatest „akendest“: menarhe - menopaus ehk reproductive lifespan, viljastumise „aken“ (WOI) ja sellele järgnev embrüo kvaliteedikontrolli periood).
2,5), neutraalseid (pH 7,2) ja leelisproteaase (pH 9,0). 80 Oluliseks proteaaside klassifikatsiooni aspektiks on aktiivtsentri ehitus (millised amino- happed sellesse kuuluvad) ja sellest tulenev ensüümi toimemehhanism. Siinkohal piirdume vaid nelja peamise rühma nimetamisega, süüvimata nende toimemehhanismide erinevus- tesse: seriin-, tiool-, aspartaat- ja metalloproteinaasid. Ensüümi proteolüütilise aktiivsuse ühikuks 1 kat loetakse sellist ensüümi hulka, mis põhjustab 1 mooli peptiidsidemete hüdrolüüsi või 1 mooli aminohapete vabanemise1 s vältel 30°C juures. Kuna hüdrolüüsunud peptiidsidemete hulk ei ole otseselt mõõdetav, siis ongi üldlevinud, et proteaaside aktiivsus avaldatakse valgu hüdrolüüsil vabanevate produktide, st aminohapete ja peptiidide hulga kaudu.
annaabi.ee 
