keerukusastmele ning on rakendatavad sõnavarale, lausestruktuurile ja sõnumile. Lisaks meetodite valikule, on oluline vahet teha kohustuslikel ja vabadel muudatustel. Eristatakse kahte tõlkimismeetodit: otsest ja kaudset. Mõnedes tõlkeülesannetes võib olla võimalik transponeerida lähtekeele sõnum element elemendi haaval sihtkeelde, sest see baseerub kas paralleelsetel kategooriatel (struktuuriparalellismid) või paralleelsetel mõistetel, mis on metakeeleliste paralleelsuste tulemuseks. Kasutatakse: laenamist, paigaldamist, sõnasõnalist protseduuri. Protseduur 1 Selleks, et tühimikust, tavaliselt metakeelelisest (näiteks uus tehniline protsess, tundmatu mõiste), jagu saada on laenamine kõige lihtsam kõikidest tõlkemeetoditest ning aitab säilitada originaalteksti stilistilisi nüansse, koloriiti. Tutvustamaks lähtekeele kultuuri
antagonistlikeks „kultuurilisteks isiksusteks“. Kultuurilise polüglotismi situatsioon võib üle kasvada antud kultuuri semioosi „Paabeli torniks“. Ühetaolisuse kasvu tendents. ... Juba kultuuri struktuurisõlmede vaheliste kommunikatiivsete seoste süsteem ja pidev vastastikuse tõlkimise vajadus loovad aluse teist tüüpi korrastatusele: ühtsele struktuurile, mis „võtab maha“ osade mitmekesisuse terviku korrastatuse nimel. Kõige täielikuma rakenduse leiab see tendents metakeeleliste ja metatekstiliste moodustiste hargnevas süsteemis, ilma milleta ei ole ühegi kultuuri olemasolu võimalik. ( Filmikunsti koht kultuurimehhanismis. 1977) KULTUUR V Inimkultuuride struktuurse dualismi kõige universaalsemaks jooneks on sõnalis-diskreetsete ja ikooniliste keelte kooseksisteerimine, kus viimastes süsteemi erinevad märgid ei moodusta järgnevusi, vaid on homöomorfsetes seostes, esinedes vastastiksarnaste sümbolitena (vrd
psüühika ja tegevuse korrigeerimise üks viisidest. Õpetamise iseärasused: Nii õpetamise eesmärgid kui ka laad on abiõppes tavakooliga võrreldes praktilisemad. Õpitakse-harjutatakse praktilist grammatikat, tegeldakse praktilise tekstiõppega. Sellise õpitegevuse eesmärk on omandada keelevahendid ning kõneloome- ja kõnetajuoperatsioonid. Otstarbekas on seejuures eristada (metoodiliselt) keele praktilist õppimist (omandamist) ning praktilisi töövõtteid metakeeleliste ülesannete täitmisel. Esimest liiki tegevus on näiteks lausete ja tegevuspiltide sobitamine. Kui sellele lisandub lauseskeemi koostamine või valik, on tegemist metakeelelise ülesandega. Praktilisi metakeelelise analüüsi ja sünteesi ülesandeid rakendatakse abiõppe kõigis klassides (tavakoolis peamiselt algklassides). Emakeele kui abiõppe aine sisu iseloomustavad tunnused: Kõikide teemade käsitlemisel rakendatakse semantilist analüüsi. Keele formaalseid
Mõtlemine osaleb kõne mõistmisel: Mõtete seostamine, mõttelünkade täitmine, järeldamine. Kõne osalus mõtlemises lapse arenedes järjest suureneb. kõne võimaldab lapsel luua abstrakseid kujutlusi ja mõisteid, keel annab mõtlemise käsutusse valmis struktuuird suhete fikseerimiseks ja soodustab mõtte hargnemist. Keeleüksused on üheaegselt verbaalse mõtlemise ja kõnelise suhtlemise vahendiks. Kõne ja mõtlemine on omavahel seotud ka metakeeleliste vahendite omandamisel. Mis on sisekõne funktsioonideks; milline on egotsentrilise kõne roll sisekõne kujunemisel; milline on sisekõne struktuur ja miks kujunevad erivajadustega lapsel egotsentriline kõne ja sisekõne hiljem/puudustega? Sisekõne on üks kõnetegevuse vomidest. Tema funkstiooniks on teenendada verbaalset tunnetustegevust ning planeerida-reguleerida oma tegevust. Sisekõne tervikuna on intellektuaalse tegevuse verbaalne mehhanism, mõtestatud suhtlemine iseendaga.
eesti keeles (v vene keeles nt) kõnefunktsioon- eesmärk, milleks kõneleme, mida me saavutada tahame. Õpetaja peab teadvustama põhifunktsioone. Laps peaks oskama keelt kasutama erinevatel eesmärkidel (motiveerimine, ergutamine, valetamine, fantaseerimine, palumine, nõudmine) · mõtte (pragmaatika) ja tähenduse(semantika) vahekord- MÕTE EI OLE TÄHENDUSE SÜNONÜÜM. · Keeleliste ja metakeeleliste operatsioonide roll. Metakeelelised operatsioonid- (meta- teadvustamine)- teadvustame midagi keele osas- operatsioonid või toimingud, mille eesmärk on keelt uurida, keelt teadlikult analüüsida. Loomulik kõne on alateadlik, laps hakkab mõtlema siis, kui puutub kokku kirjaliku kõne osaoskustega. Nt häälikanalüüs- oluline toiming, mille peab omandama selleks, et sõna kirjutada- häälikukoostise analüüs, mis järjekorras on sõnas tähed, häälikud
arvutid hakkasid kujunema. Puudus tervikteooria (sh poliitilised ja keelelised barjäärid). Vajadus uurida: 1) künemehhanismi ja keelesüsteemis seost 2) küneloome ja taju operatsioone, nende sõltuvust keelest 3) loome ja taju sarnasusi/erinevusi, suhtlemisakti tervikuna 4) kõnemehhanismi kujunemist 5) loomet ja taju sõltuvalt kõne funktsioonidest (kellele mida ma püüan seletadak; need protsessid sõltuvad kellele räägin) 6) keelelise ja metakeeleliste operatsioonide rolli (metakeeleline op, mis me teeme keele teadvustamiseks.) nt püüan häälikute järjekorda sõnas seada, siis on vaja häälida, nt l-a-u-d, , see ongi metakeelelin operatsioon, aga ka see kui hakkame süna tabeli järgi hääldama. Kõneprotsessi, -üksuse teadvustamiseks kõik mis teeme, ongi metakeeleline operatsioon 7) mõtte ja semantika vahekorda vahetame mõtteid, mida võib nim,
kujutlust. Sellisel juhul sõnakasutus vastab tõepoolest mõtlemise kui kõrgeima tunnetusprotsessi kahele olulisele tingimusele — on üldistus ja tegelikkuse vahendatud peegeldus. Küll on aga kõnest lahutamatu verbaalne mõtlemine, s.t. geneetiliselt kolmas mõtlemise liik. Kõne ja mõtlemise vahekorda käsitledes on otstarbekas vaadelda järgmisi küsimusi: •Keskkonna mõtestamine ja kõne. •Kõne osalemine mõtlemises. •Keelesüsteemi ja kõne teadvustamine, metakeeleliste vahendite omandamine. Mõtlemine võimaldab omandada ja kasutada abstraktse tähendusega keeleüksusi (nii sõnu kui grammatilisi kategooriaid), mille aluseks ei ole ega saagi olla tajukujutlused. Seetõttu saab kõnes väljendada mitmesuguseid suhteid ja seoseid (eesmärk, põhjus, kuuluvus jm.) ning teha järeldusi. Konkreetses kõneaktis on mõtlemisel kõneleja seisukohalt täita kaks ülesannet: ütluse aluseks oleva mõtte (kavatsuse) genereerimine, kõneloome protsessis aga võimalikult
annaabi.ee 
