OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUS KOOL Mesilaste korjemaa Koostaja: Allan Raukas PM II 20.11.2010 Sissejuhatus mesilaste korjebaasi Mesilaste korjebaasi moodustavad põldudel, parkides, halajasaladel, metsades, soodes, karjamaadel ja mujal kasvavad taimed, millelt mesilane korjab nektarit ja õietolmu. Korjemaaks on maa-ala, mis ümbritseb mesilat 1,5 2 km raadiuses. Nektar on suhkruid sisaldav vedelik, mida eritavad õistaimede nektarinäärmed. Tuultolmlejatel taimedel (näiteks teravili) kui nektarinäärmed puuduvad siis mesilane neid taimi ei külasta. Korjeobjektid. Mesilaste korjeobjektideks looduses on nektar, lehemesi, õietolm ja palsamitaoline aine pungadelt, millest mesilased valmistavad taruvaiku. Õietolmu terad on kõrgemate õistaimede isassugurakud, mis kantakse putukate või tuule abil
, 1989). Meeles tuleb pidada ka seda, et mesilad ei asuks üksteisele liiga lähedal. Nad peaksid asuma üksteisest vähemalt 3 kilomeetri kaugusel, et vältida korjemaa mesilastega üleküllastumist ning meesaagi langust. Mesilate üksteisele liiga lähedale paigutamisel võivad edasi kanduda ka mesilaste nakkushaigused, kui neid esineb. Mesila asukohaks tuleb valida tuulest varjatud lõuna- või edelapoolse kallakuga tasane maa-ala. Mesilat ei või paigutada nõgudesse ega madalatesse kohtadesse, kus tekib udu ja on külmem kui kõrgemates kohtades. Küngastel aga jahutab tuul pesasid rohkem ning takistab mesilasperede kevadist arengut(Kulbin jt., 1989). 2. MESILA PAIGUTUS Mesila maja paigutatakse tavaliselt mesila platsi põhjapoolsele servale. Nii ei varja ta päikest ega ole takistuseks mesilastele nende lennuteel. Tarusid võib mesilas paigutada väga
mesilasperede transportimisel meetaimede massiivile. [1] Meeles tuleb pidada ka seda, et mesilad ei asuks üksteisele liiga lähedal. Nad peaksid asuma üksteisest vähemalt 3 kilomeetri kaugusel, et vältida korjemaa mesilastega üleküllastumist ning meesaagi langust. Mesilate üksteisele liiga lähedale paigutamisel võivad edasi kanduda ka mesilaste nakkushaigused, kui neid esineb. [1] Mesila asukohaks tuleb valida tuulest varjatud lõuna- või edelapoolse kallakuga tasane maa- ala. Mesilat ei või paigutada nõgudesse ega madalatesse kohtadesse, kus tekib udu ja on külmem kui kõrgemates kohtades. Küngastel aga jahutab tuul pesasid rohkem ning takistab mesilasperede kevadist arengut. [1] Mesila tuulekaitseks võib olla mets, tihedalt kasvavate puude ja põõsaste rühmad, kõrgemad künkad, hooned ja nii edasi. Kui mesila paigutamiseks puudub tuultest varjatud koht, tuleb selles nähtud maa-ala eelnevalt piirata 2 meetrise kõrguse planktaraga või tiheda
eripäradega. Kergendavateks iseärasusteks on: mesilaspere kiire areng, mesilasema arenemise lühike aeg, ühelt väärtuslikult mesilasemalt võib saada väga palju tütaremasid ja partenogeenne paljunemine – viljastamata munadest arenenud isasisendid (lesed) kannavad ainult mesilasema pärilikke omadusi. Suurimaks probleemiks on aga see, et mesilasema paarumist ei saa kontrollida. Mingil määral saab seda suunata puhaspaarumisalade ja mesilasema seemendamisega. Tõumesilaks nimetatakse mesilat mis osaleb Eesti Mesilaste Tõuaretajate Seltsi poolt koostatud aretusprogrammis, omab puhaspaarumisala või tegeleb mesilasemade seemendamisega ning omab vähemalt 100 mesilaspere. Aretustoetuste hulka kuuluvad need tõumesilate mesilaspered, kes osalevad Eesti Mesilaste Tõuaretajate Seltsi poolt koostatud aretusprogrammis, lepingu alusel. Siia hulka kuuluvad emapered, lesepered ja kontrollpered (tütarpered). Aretustoetust taotlev mesila peab olema
nektarit ja õietolmu korjavad, nende korjetüüpidest ja ka nektarist on siin lähemalt kirjas. 3 Mesilaste korjemaa Sissejuhatus mesilaste korjebaasi Mesilaste korjebaasi moodustavad põldudel, parkides, halajasaladel, metsades, soodes, karjamaadel ja mujal kasvavad taimed, millelt mesilane korjab nektarit ja õietolmu. Korjemaaks on maa-ala, mis ümbritseb mesilat 1,5 2 km raadiuses. Korjeobjektid. Mesilaste korjeobjektideks looduses on nektar, lehemesi, õietolm ja palsamitaoline aine pungadelt, millest mesilased valmistavad taruvaiku. Nektar on suhkruid sisaldav vedelik, mida eritavad õistaimede nektarinäärmed. Tuultolmlejatel taimedel (näiteks teravili) nektarinäärmed puuduvad ja mesilane neid taimi ei külasta. Loomne mesikaste on loomse päritoluga magus kleepuv vedelik, mis paikneb puude ja põõsaste lehtedel
mis võtab kokku lühidalt ja konkreetselt mee, kui väärtuslike raviomadustega toiduaine ja toob välja mee tootmise aspektid. 2. Mesila rajamine Et mee tootmisega saaks üldse algust teha on vaja rajada üks korralik mesila. Parimaks asukohaks, kus mesila paigutada on eelkõige tõmbetuule eest kaitstud maa-ala, peamine põhjuseks on, et tugevad tuulepuhangud ei mõjutaks mesilaspere tegevust nii vaimselt kui füüsiliselt. Mesilat võiksid ümbritseda eriti madalate põõsaste grupid, viljapuud ja ka marjapõõsad, eriti hea oleks, kui mesial lähedusse on istutatud mõni elupuu. Ühelt poolt muudab elupuu olemasolu keskkonda ilusamaks ja teisalt sülemimesilastele meeldib elupuude külge kobarduda. (Arro, Endla, Kilter, Rohtla, 1997) 2.1 Tarud Mesilased asuvad looduslikult puuõõnes, kuhu nad ehitavad enda poolt eritatud vahast keeletaolised kärjed. Mesilased eritavad mesilasvaha, mida nad ise oma
teha ka üks nn. avatud saavad olema sellised, nagu ta soovib – või enam-vähem sellised. paarla, kuhu huvilised Aretustöö õnnestumise üheks eeltingimuseks on, et aretaja oleks Üks paarumistaru versioonidest. Aimar Lauge foto saavad oma emasid paa- võimeline juhtima tavalist mesilat eesmärgiga saada hea meetoodang. ruma tuua, kasutades selleks läbipaistvaid paarumiskassette. Ka ava- Nii saab mesinik meetoodangut aastate lõikes hinnata ja olla seejuures tud paarlaga saarel tuleb jälgida, et sinna toodaks korraga paaruma iseenda kohtunik. Enda hindamiseks on ka teisi võimalusi. Nii võiks optimaalne arv emasid ja et saarele ei satuks võõrleski
annaabi.ee 
