teadmata, kas püüdsime lõhe või meriforelli. Tavaliselt on lõhe suurem. Eestis teada olev rekordlõhe kaalus 37,75 kg ja suurim meriforell 11,4 kg. Mõlemad isendid püüti Keila jõest 1938. aastal. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus ja ülalpool küljejoont köidavad tähelepanu x-tähe kujulised täpid. Meriforelli keha on jässakam, keha katvaid täppe on rohkem ja need asuvad ka allpool küljejoont. Lõhel puuduvad täpid seljauimel ja sabavars on peenem kui meriforellil. Lõhe sabauimel paistab silma nõgus sisselõikega serv. Hoopis raskem on väliskuju järgi eristada lõhe ja meriforelli noorjärke. Noore lõhe selg on rohekas ning küljejoonel on punased täpid, rinnauimed on suuremad ja kollakad. Meriforellil on tömbim pea ning väiksemad ja oranzi varjundiga rinnauimed. Erinevusi on veel lõpuskaane, esimese lõpuskaare ja sahkluu ehituses. Et lõhe ja meriforell koevad ühel ajal ja ka nende kudepaigaeelistused kattuvad, siis
vabalt üksteiseks muutuda. Näiteks kui Uus-Meremaale, mille ümber meri on jahedam, viidi sisse jõeforell, hakkas ta seal merre laskuma ja muutus tüüpiliseks meriforelliks. Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos. (http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012) 1.2. Välimus Jõeforell on kujult sarnane meriforellile. Vormilt on hambad tugevamad ja püsivamad, kui meriforellil. Tema värvilisus sõltub ta vanusest, soost ja ka toitumisest. Selg on tavaliselt rohekas-pruun, mõnikord hallikas-must. Küljed on tal heledamad hallika varjundiga, kõht valkjast kollakani (Joonis nr. 1). Seljal ja külgedel on punased ja mustad laigud (sageli koos kahvatu piirjoonega). Enamasti on punased laigud kala külgedel ja allosas. Noortel kaladel on tume paar triipe mööda külge (Fishes of Estonia, 2004, 104-109) . Joonis 1
leidub ka kalaliike, kellel on igast kromosoomist kolm koopiat ehk triploidid. Triploidid ei saa kunagi suguküpseks. All-female – ainult emased isendid. Multitroofne vesiviljelus- mitmete elusorganismide kooskasvatamine säästlikult, Abliibikum? Kuidas emased vikerforelle toodetakse? Isasel vähil on2 sugujalga. Vähipüügi lubatud aeg- august, alammõõt 11cmd. Lubatud püügivahendid on vähinatt ja vähimõrd. Meriforellil on täppe rohkem. Lõheforell 2-3kg Portsjonforell 200-450g Silmtäpismari- kalamarjal on silmad näha Angerjas- punases raamatus. Sargasso meres käivad kudemas. Atlandi ookean Karpkala- euroopa/aasia karpkala, maa tõustes on see ala Uuralite juures jagunenud kaheks. Haaslava, härjanurme, ilmatsalu, kuldre- eesti karpkalakasvatused Vikerforelli viljakus!!! Mitu kalamarja on? *Inglismaal püütud klaasangerjad kasvatatakse ülesse kasvandustes. *Koonused on vedela hapniku lisamiseks.
Patogeenideks ,mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Liikuvate aeromoonaste septitseemia(MAS) Haigused, mille tekitajaks on bakterid perekonnast Aeromonas . Tuntumad on karpkalade aeromonoos ,angerjate aeronomoos, lõhelaste frukuloos .Aromonoosid ,mille tekitajateks on enamasti fakultatiivselt patogeensed hydrophila punctata rühma liigid ,on Eesti noorkalakasvandustes kadusid põhjustanud vikerforellil ,meriforellil, lõhel ja merisiial. Vikerforelli mereveelistes kaubakalakasvatustes võib aeromonoosist tingitud kadu olla mitte väiksem kui vibrioosist põhjustatu, aeromonoosipuhang esineb reeglina pärast vibrioosipuhangut suve teiel poolel. Haugide lapihaiguse tekitajaks peetakse A. punctata t. Haigusele on iseloomulik soomuste laiguti väljalangemine ja nahanekroos, peas võivad esineda sügavamad haavandid,uimede alused on põletikulised ja abstsessidega
Kärestikes võivad teha 2-3 m kõrgusi hüppeid. Enamik lõhesid on pärast kudemist üsna kurnatud ning hukkuvad. 3. MERIFORELL on lõhele lähedani nii välimuselt kui ka eluviisilt. Üldiselt on lõhest veidi jässakam, sabavars on jämedam kui viimasel. Sabauim lõpeb otseselt, vanematel isenditel ka kumeralt. Kogu kehal esinevad tumedad täpid. Täpsemalt võimaldab liigilist kuuluvust määrata kala suulaes paiknev sahkluu, mis meriforellil on hammastatud. Koeb samuti jõgedes, kuid ei rända nii kaugele kui lõhe, sageli koeb ka väiksemates rannaojades. Kudemine toimub sügisel. Max pikkus üle 1 meetri. Kaal kuni 15 kg. Meie rannikuvetes on meriforell arvukam kui lõhe. Toit: räim, kilu, tobiad, meritint, ogalik, merikilk ja kirpvähilised. 4. MERITINT on siiglastele lähedane kalaliik. On rasvauim. Toores kalaliha lõhnab nagu värske kurk
1) Proliferatiivne neeruhaigus Tekitajaks on limaeoslane (müksosporiid) Tetrahymena bryosalmonae. Tabanduvad mitmed lõhelaste liigid vikerforell,meriforell,jõeforell, harjus,paalia,lõhe aga ka haug. Eriti vastuvõtlikuks sellele haigusele peetakse harjust. Proliferatiivne neeruhaigus on loodukoldeline haigus. Allika või puurkaevuveetoitelistes majandites kalad ei haigestu. Eestis on seda haigust leitud meriforellil, harvem lõhel Soome lahte suubuvates jõgedes. Eriti tugevalt on olnud tabandunud samasuvne meriforell Mustojas. PKD on hooajaline haigus , talle omased kliinilised tunnused ilmnevad ,kui veetemperatuur tõuseb üle 16 C . Haigestunud kaladel täheldatakse naha tumenemist , kõhu suurenemist,punnsilmsust. Samasuvistel meriforellidel väärib tähelepanu aneemia: lõpused on heledad. Siseleundite muutustest väärib tähelepanu suurenenud neer, mille pind on hallilaiguline
ülepüük, eriti kudematulevate kalade püük rannikul ja jõgedes. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Meriforellil on ka paikne vorm, jõeforell (bioloogiliselt on tegemist sama liigiga), kes elab jõgedes kogu elutsükli vältel. Ka teda ohustavad samad tegurid, sest jõeforelli paiksed asurkonnad on väikesed ja kergesti kahjustatavad ülepüügi või kudealade hävimise korral. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed (haudeaparaadid, basseinid, söödad, sorteerimisseadmed) on üldjoontes sarnased
annaabi.ee 
