(Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k)
- keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi ,,kollektiivse teadvuse" mõju); - sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline)
1200-1700 muutuste aja keel 1700 - .... uuseesti keel 3. Grammatiseerumise nähtused eesti keele ajaloos. Grammati(kali)satsioon e grammatiseerumine – areng leksikaalsetest vormidest grammatilisteks ja grammatilistest vormidest veel grammatilisemateks, samuti grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsess üldisemalt. Termini võttis kasutusele 1912 prantsuse lingvist Antoine Meillet ja see tähendas grammatilise iseloomu omistamist varasemalt iseseisvale sõnale. Omaette haruks kujunes 1980-1990. Grammatisatsioon – keeleteaduse osa, mis tegeleb grammatisatsiooniprotsesside uurimisega. Eesti keele grammatikalisatsiooni kuldnäiteks on komitatiivi kujunemine. Kansak > kasak > kasa > kas > kas > ka > -Ga See muutus toimus paari sajandi jooksul, seda tõendavad kirjakeeleallikad 16. ja
(Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k) Saussure'i-järgsed semiootika koolkonnad: PRAHA LINGVISTILINE RING 1920-ndate alguses oli Praha oluline kultuurikeskus. Kesksed tegelased on vene emigrandid - vürst Nikolai Trubetskoi
KEEL keel = abstraktsioon keel = suhtlusvahend kasutus = teisene keel = kasutus keele omandamine keelekontaktid keeleuniversaalid keele muutumine ESINDAJAD Saussure, Chomsky Labov 6. SOTSIOLINGVISTIKA TEOREETIKUD Labov Meillet: keel on sotsiaalne institutsioon, seega on ka keeleteadus sotsiaalne teadus. Sotsiaalsed muutused põhjustavad keelemuutusi. Ühiskonna ja keele seoste jälgimiseks on vaja kindlaks teha, milline sotsiaalne struktuur vastab teatud keelelisele struktuurile. Whitney: keel ei ole mitte inimese isiklik, vaid sotsiaalne omand, st ta ei kuulu mitte üksikisikule, vaid ühiskonna liikmele
(Olulisemad, moodustavad kokkuvõttes süntagmaatilised reeglid.) Esiisad: John Locke, William Ockham, Augustinus Järgijad: Praha lingvistiline ring, Ameerika strukturalism, Kopenhaageni koolkond. Kristeva, Baudrillard, Foucault, Derrida, Lévi-Strauss, Barthes. Põhiteemaks inimmärgid ja diskursus. Peale Saussure surma (1920ndatel) tekkisid kolm strukturalistlikku koolkonda - Genfi koolkond (olulised Ch. Bally teosed), Pariisi koolkond (põhiline A. Meillet, populariseeris Saussure'I) (viimased on vähemtähtsad), aga olulised on: - Praha lingvistiline ring (mõjukaim, olulisemad ideed sealt) - Ameerika strukturalism (iseloomulik metodoloogiline rangus) - Glossemaatika e. Kopenhaageni strukturalism (glossa - keel, kr. k) Saussure'i-järgsed semiootika koolkonnad: PRAHA LINGVISTILINE RING 1920-ndate alguses oli Praha oluline kultuurikeskus. Kesksed tegelased on vene emigrandid - vürst Nikolai Trubetskoi
- keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi ,,kollektiivse teadvuse" mõju); - sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale) - langage: langue ja parole - iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina. Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega, mitte absoluutselt. Meillet (Saussure'i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku). Keel on vorm mitte substants. Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt). Paradigmasid hoiab koos kontrast. - keele duaalsus igas aspektis: artikulatoorne-akustiline häälikud ja tähendus indiviid ja ühiskond keel ja kõne materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline)
annaabi.ee 
