Kirjutati näiteks karjustest, loodusest, lilledest ja liblikatest. Põhjus võis olla selles, et kreeklased, kes olid talunud aastaid sõdu ning elanud sünges maailmas, leidsid luule, mille kaudu väljendada oma ilusaid tundeid ja lihtsaid maailmaasju. Mis juhtus aga kunstis? Kunstnikke hakkas hellenismiperioodil üha rohkem huvitama inimisiksus, tema välimus ja tunded. See võis olla põhjus, miks hakati üha rohkem kujutama naisekeha. Leian, et kreeklased mõistsid, et alasti meheideaali kõrval on ka õrn naine, kellel on samuti omad nüansid. Muutused toimusid ka religioonis. Vahemere-äärsetel aladel hakati austama ka Idamaade jumalaid. Tekkis palju uusi usulahke, mis võtsid omaks teiste rahvaste jumalaid ja usulisi ettekujutusi. Seda hakati nimetama sünkretismiks. Leian, et religioonide segunemine oli põhjustatud kreeklaste massilisest väljarändamisest. Kreeklased hakkasid uskuma ka selle piirkonna, kuhu nad elama asusid, jumalaid ja uskumusi
mäenõlvale ehitatud trepid. Treppidest põhjapool Pinakoteegis säilitasid ateenlased oma maalikunsti kogus. 10. Iseloomusta kreeka skulptuuri erinevatel ajajärkudel. Tooge näiteid Materjal- pronks, marmor, kürselefantiin Arhailine aeg- Kore(naine, riides, ilme rõõmus ja pidulik,) Korous(mees, paljas, egiptuse kunsti mõju.) vormid on üldistatud. Ülikute kujutlus ideaalsest sõjakangelasest ja sportlastest. Kujutamisviis peegeldab mehe ja naise rolle Kreeka ühiskonnas. Meheideaali kehastas alasti atleet, aga naise ilu seostus rohkem riietus, ehete ja soenguga. Klassikaline- suur muutus vabafiguurides, hakatakse kujutama keerukamaid liigutusi. Ilmekad igast küljest, kujutatud näod on tõsised ja rahulikud, kontrapost. Lihaspinge, looduslähedus ja väljenduse veenvus. PoLYKLEITOS "odakandja", Myron ,,kettaheitja", Hellenistlik- Skulp miimika dramaatiline, räägib tõsisest siseheitlusest. Liikumine ja võistlus. Palju kaldjooni ja nende
(sageli moonutatud, marmor vajas suuremat toestuspinda kui pronks). Arhailine skulptuur Egiptuse mõjutusega – jäik kehahoiak, üks jalg teisest eespool, käed kõrval, pilk suunatud ettepoole. Näol nn. Arhailine naeratus. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid – kouroseid ja riietatud neiukujud – koresid. Nende kujude erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas: Meheideaali kehastuseks on alasti atleet Naise ilu seostus riiete, ehete ja soenguga Skulptuur klassikalisel ajastul Kujud realistlikud, näol selge ilme. Kujunes välja nn. Klassikaline näotüüp, puudus isikupära (tähtis väline külg, mitte sisemus). Täiustus lihaste modelleerimine, keha proportsioonid olulised. Skulptur Polykleitos töötas välja selle aja ideaalse inimese proportsioonid. Nt. Tema töö “Odakandja”.
õpetaja, töökaaslane, tundmatu tänavalt, kirjastaja. Romaanil on katkendlik vorm. Matkitakse edasi-tagasi sagimist, sündmuste kulgu ja lahkuminekuid, mis põimivad ja katkestavad sidemeid naise ja meeste vahel: mehed tulevad lavale ja lahkuvad seal nagu teatris, mõnel on üksainus stseen, teisel jälle mitu, mõnel on suurem, mõnel väiksem tähtsus, nagu elus, mõnel rohkem, mõnel vähem ruumi, nagu mälestustes. Camille'i meheideaali definitsioon lapsepõlves oli järgmine: see on keegi, kes on kanatanud, ent keda saab õnnelikuks teha. Ning sellest tulenevalt on Camille'i püüdlus teha õnnelikuks mees, kes talle meeldib. Sõber on aga keegi, keda on kunagi armastatud, kuid nüüd enam ei armastata. Sõprus on kui väljend, kui jääk olnud armastusest. Camille: romaani autor, peategelane on protestant nagu tema isagi, samuti on Camille analüütik. Tema mehetüüp on Zeus. Määratluse järgi on kõik mehed hõivatud
Muidugi pole nende tegevused ka selles suhtes võrreldavad hetk enne ketta heidet ongi liikuvam kui sandaalide sidumine, aga siiski ei mõju Hermes sellisel moel nagu ,,Kettaheitja". Vähemalt minu silmis ei võta Hermes endale niivõrd elusat kuju, kui kettaheitja. Kumbki figuur ei vaata vaataja poole, nende pilgud on ära pööratud. Mõlemad tegelased on kujutatud alasti, ainult Hermesel on sandaalid jalas ning mingisugune lina põlve peal. Antiik-Kreekas kujutatigi meheideaali alasti. Kreeka klassikalises ajajärgus peeti tugevasti kinni igivanadest tavadest ja kommetest, kuid sel ajal ei suhtunud Ateena riigijuht Perikles võistlusmängudesse ning pidustustesse enam kui vagaduse väljendusse, vaid kui tööst kosumise abinõusse. See kajastub ka kunstis. Erinevus ilmneb ka selles, et Lysippos seisis Aleksander Suure teenistuses, mis loomulikult mõjutas tema kunsti. Myroni ajal olid Kreeka-Pärsia sõjad alles lõppenud,
kuid vasak jalg veidi eespool. Keha vormid on üldistatud, peaaegu skemaatilised. · Kreeklased olid esimesed, kes tegid vabalt , toeta seisvaid suuri inimfiguure. Kourosed tähistavad kujutlust ideaalsetest sõjakangelastest ja sportlastest. Kouroste loomine levis Mandri- Kreekas aga korede traditsioon lähtus Väike- Aastast, joonia maakonnast. · Kouroste ja korede erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas. Meheideaali kehastas alasti atleet, aga naise ilu seostus rohkem riietuse , ehete ja soenguga. · Klassikalisel ajajärgul toimub suur muutus vabafiguurides. Kaob tardunud poos, hakatakse kujutama keerukamaid liigutusi. Klassikalise ajastu kujud on ilmekad igast küljest. Kaob grimassitaoline naeratus ning nende näod on tõsised ja rahulikud. · Kreeklased eelistasid kõrgreljeefi. · Dooria stiilis templitel olid reljeefid metoopidel, joonia templitel katsid reljeefid
Joonia maakonnast. Kore'd olid alati riietatud Idamaa kujurid olid riidega kaetud kehaosi kujutanud enamasti ühtlase kivimassina, aga kreeklasi huvitas kujutada riiet nii, et see küll katab keha, aga ei varja seda täielikult. Kore'de ilme on rõõmus ja pidulik. Teatud kohmakusest hoolimata mõjuvad nad õrnade ja sarmikatena. Kouros'te ja kore'de erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas. Meheideaali kehastas alati atleet, aga naise ilu seostus rohkem riietuse, ehete ja soenguga. KLASSIKALINE AJAJÄRK 480-323 eKr Klassikalisel ajajärgul toimub suur muutus vabafiguurides, Kaob tardunud poos ja hakatakse kujutama keerukamaid liigutusi. Arhailisel ajastul loodud kujud olid peamiselt eestpoolt vaatamiseks, aga klassikalise ajastu kujud on ilmekad igast küljest. Kaob grimassitaoline naeratus ning kujude näod on tõsised ja rahulikud.
veidi ettepoole astumas. Keha vormid on üldistatud, peaaegu skemaatilised. Kore'd olid alati riietatud. Kreeklasi huvitas riide selline kujutamine, et ta katab keha, aga ei varja seda täielikult. Kore'de ilme on rõõmus ja pidulik. Teatud kohmakusest hoolimata mõjuvad nad õrnade ja sarmikatena. Kouros'te ja kore'de erinev kujutamisviis peegeldab mehe ja naise erinevaid rolle Kreeka ühiskonnas. Meheideaali kehastas alasti atleet, aga naise ilu seostati rohkem riietuse, soengu ja ehetega. Klassikalisel ajajärgul toimub suur muutus vabafiguurides. Kaob tardunud poos ja hakatakse keerukamaid kujutama liigutusi. Kujud muutuvad vaadeldavaks igast küljest. Kujude elavuse saavutamisel oli otsustava tähtsusega nn kontraposti rakendamine. See ei muuda ainult jalgade asendit, vaid muutustele allub kogu keha. Kreeka skulptorid hakkasid jäljendama
annaabi.ee 
