tegeles alles enda elu mõtte otsimisega. 4.4 Ühised jooned: mõlemad teavad oma väärtust, tugeva iiseloomuga, usuvad inimeste headusesse. 5 Sõnasta teose põhiprobleem. 5.1 Inimkond ei ole leidnud arenemiseks õiget teed ning ei oska ise end aidata. 6 Sõnasta teose põhiidee (sõnum). 6.1 Õnn seisneb teiste inimeste aitamises, mitte meelelistes naudingutes. 7 Tõlgenda Mefistofelese öeldud fraasi "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab peab ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head". 7.1 Mefitofeles oli igal pool Faustiga kaasas ja võttis kõigest osa. Kuigi ta organiseeris Faustile palju lõbustusi ja meelelisi naudinguid, soovis ta tegelikult seda, et Faust põrgusse läheks. 8 Too 3 näidet selle kohta, et Faust on moraalsem kui Mefitofeles. 8
Tuleb ära tabada, et kõik on Brahma. Ja see kogemus ongi moksa. Hinduismis on kõike kõrgintellektuaalsest filosoofiast kuni rahvamassides harrastavate lapselikult naiivsete rituaalideni. Esindatud on kõikmõeldavad eneseteostuse teed ülimalt rangest askeesist tantrismini, milles valgustatust otsitakse meelelise armastuse kogemustes ja milles tõustakse Jumala või Jumalanna tasemele. Hindu jumalannasid pole kunagi kujutatud vagade neitsitena vaid oivaliste iludustena meelelistes embustes. Kogu selle juures tuleb silmas pidada üht: meelterõõmud võivad midagi vaimses mõttes väärtuslikku anda ainult siis, kui nende külge ei klammerduta, kui neid võetakse energiaallikana. Meditatsioon Üks suuri kingitusi, mida India, hinduismi sünnimaa, on kogu inimkonna vaimsele traditsioonile teinud, on meditatsioon. Meditatsioonitehnikaid on erinevad. Ühes püütakse
inimesi ja suhtleme nendega. 19) Mida kujutavad endast varjud koopa seinal ning kuidas seostuvad nad ,,vangide" maailmamõistmisega? Varje seinal võib seletada kui saamise ja hävimise valda kuuluvate objektide meelelisi nähtumisvorme. Sedamööda oleksid vangid -- meie hinged (mis Platoni jaoks on ju inimeste päristine ise), istmed -- meie kehad, ja ahelad -- kehameeled ja lõbutunded, millega me oleme fikseeritud asjade külge nende välistes, meelelistes nähtumisvormides, mis on kujutatud varjudena; mistõttu me püsime pelgalt neist tuletatud arvamuste juures. Juba iseenesestki ei saa vangid midagi muud tajuda kui varje, s.t nad mõistavad ka iseenda olemasolu üksnes meelelise nähtumise ja pelga arvamise kaudu. 20) Mida kujutab ahelaist vabanemine ning tõus koopavälisesse maailma? Et ahelatest vabanemine sünnib filosoofilise uurimise kaudu, näitab Platon
riik püsima hirmul ja inimesed saavad iseenda valitsemisega ise hakkama pole vaja ainuvalitsejat. Sellised riigid on samuti omavahel sõpruses, seega tee inimkonna sõpruseni (Demokraatlik rahu teooria?) 6.Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Iga inimene on kordumatu indiviid ja oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus ühel ajal nii eelduseks kui tulemuseks. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meie meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuse. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik seda austama, samas peab ka riik taotlema kodanike armastust ja seega loobuma hirmuvalitsusest. Au 1.Aristoteles aust ja eneseväärikusest * Au on loomutaiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi
Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie subjektiivsetes naudingutes (meelelistes ja vaimsetes naudingutes). Aristoteles: Õnn on oskus toimida vastavalt loomutäiusele tervikuna, oskus toimida mõistuspäraselt. See on inimese suurim hüve ja inimhinge funktsioon. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Küsimus: Kas voorusest piisab õnneks? Platon erinevatel eluetappidel erinevad vastused: varane ei, hiline jah. Aristoteles: Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid on vaja ka väliseid hüvesid
augustiinlike vastu. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Iga inimene on kordumatu indiviid. Herder: "Iga inimene on iseenda mõõt, eriline talle omaste meeleliste tunnete kooskõla. Armastus on oma eelduste väljaarendamse tulemus ja tingimus. Schlegel: "Ainult läbi armastuse ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene." "Armastus on terviklik ja väljendub ka meie meelelistes tunnetes". Armastuse privatiseerumine, kõrgemale seadmine ühiskonnast ja riigist - riik peab seda respekteerima. Samas riik ise peaks samuti toetuma armastusele. Seega sunnimehhanismi kadumine, loomulik kogukond. Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Nikomachose eetika: sõprus hoiab linnriike koos. "Sõprus" on üldmõiste vabal kiindumusel põhinevate inimestevaheliste suhete kohta. Iseloomustab
,,Heas" riigis ei ole hirmu, vaid patriotism ehk kodanikud armastavad riiki (sellisena on võimalik vabariik). Kuna pole hirmu, pole vaja ainuvalitsejat, sest inimesed saavad ise enda üle valitsemisega hakkama. ,,Head" riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Iga inimene on kordumatu indiviid. Oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus korraga nii eeldus kui tulemus. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuses. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik armastust austama (lubama abielulahutust), taotlema kodanike armastust ja loobuma hirmuvalitsusest. Armastus eksisteerib ainulaadsete inimeste vahel, mis seob kogu loodust ja inimkonda. Armastus on riigi kui kunstliku moodustise vastane, selle asemel nõutakse loomulikku ehk armastusel põhinevat kogukonda. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Aristoteles: õnne keskne küsimus on ,,kuidas peaksin elama
Veelgi suurem võrdsus puudutab meelelisi võimeid, sest inimeste kogemused on sarnased ning neist tulenevad meelelised võimed seega samuti. Inimesed püüavad ellu jääda, kuid nende soovid ja ihad põrkavad kokku ja nad hakkavad konkureerima, muutuvad vaenlasteks. Inimestel looduslikus seisundis on ka loomuõigus - õigus oma elule ja õigus seda kaitsta mistahes vahenditega ühelt poolt, teiselt poolt on inimestel ka õigus kõikidele asjadele. Meelelistes võimetes veelgi suurem võrdsus, kuigi inimesed arvavad end ikka keskmisest kõvasti targemateks. Võrdsetest võimetest võrsuvad võrdsed lootused, et aga eesmärgid on tihti samad, neist saavad vaenlased. · Inimene ei taha omada võimu teiste üle, ta tahab lihtsalt nautida elu. Kuid ilma riigivõimuta peavad nad ise end kindlustama, sealt kõikide sõda.... Hirm ja ratsionaalne arvestus toidavad seda anarhilist võitlust
annaabi.ee 
