Rahva vaim oli murtud ning edasi sai massi hoida kuulekana hirmu abil. Hirmu toitsid eelnevad kogemused, mis kellegi lähedastega olid juhtunud. Tulles tagasi filmi juurde, siis ka siin oli vaja mitte ainult mässajat karistada, vaid ka olla teistele õpetuseks ja hirmutuseks. Alatuim ja lootust ära võtvaim asi oli see, kui murti inimese vaim. See, kes varem oli olnud särav isikus, muudeti elutuks tombuks, kes vaid vegeteeris. See oli patsientide jaoks karmim õppetund, kui lihtsalt McMurphyt karistada. Nüüd oli see ,,elav surnu" neil kogu aeg silme ees, kui õppetund ja hoiatus, mis juhtub nendega, kes võimule vastu hakkavad. Ometi ka lootusetus olukorras oli ikkagi McMurphy lootust jõudnud külvata ja vana indiaanlane, kes seni oli olnud täiesti tardunud ja apaatne, sai äratatud ning tema viimane tegu enne põgenemist oli nö. halastussurm mehele, kes tõi patsientidele sisemise vabaduse. Vaatamata sellele, et McMurphyt enam ei olnud, elas edasi see lootus ja see
mõjutustele meeldima. Vaimuhaiged keeldusid ka rohtude võtmisest. Filmi lõpus asendub demokraatia anarhiaga. McMurphy korraldab peo, mis läheb üle käte. Puuduvad igasugused reeglid ja seadused, mis kehtisid vaimuhaiglas enne McMurphy saabumist. Vaimuhaiged kaotasid kõik piirid, mis neid enne piirasid ja neile isegi meeldis see. Agapidu lõppes traagiliselt üks hulludes tappis end. Täpselt nii, nagu karistatakse tänapäeval seaduserikkujat, karistati ka McMurphyt. Talle tehti logotoomia, mis filmi vaatamise käigus tundus kohutavalt ebainimlik. Järelemõeldes arvan, et selle ühiskonnamudeli standartite järgi sai mees terveks. Ta oli nagu kõik teised. Samas ei mõista ma, miks McMurphyt seal hoiti, kui oli juba alguses näha, et ta ei sobi sellisesse maailmasse. See tundus nagu mingisugune inimeksperiment Mulle meeldis see film, sest sain kinnituse sellele, et igal inimesel on võimalus eksisteerida siin maailmas täpselt sellisena nagu ta on
R.P. McMurphy kurjategija või lunastaja? McMurphyt ei saa kategooriliselt liigitada ei kurjategijaks ega ka lunastajaks. Haigla töötajad pidasid teda päris kindlasti kurjategijaks, sest ta rikkus haigla reegleid ja tekitas ka materjaalset kahju, samuti ei pruukinud tema tegevus hullude vaimsele tervisele positiivselt mõjuda. Hullude jaoks oli ta pigem lunastaja. Vaevalt neil varem seal nii põnev oli olnud. McMurphy oli kohati väga vastutustundetu ja süüdimatule omase käitumisega. Ta ei tundnud
ka fakti, et tavaliselt olid tagajärjed peale seda hetkelist õnne kurvad. Võttes kasvõi filmis aset leidnud viimase juhtumi, kus alguses oli tore pidu, naised, alkohol...seks, kuid tagajärjed- häbi, pettumus haigetes ja vastavad tagajärjed ravilises käitumises. Need ei olnud küll sündmused, mille poole McMurphy püüelnud oli, kuid kahjuks tingis just sellise lõpu tema üritustele tema läbimõtlematus. Vahe peal tekkis isegi tunne, et on ülekohtune käsitseda McMurphyt kurjategijana, sest tema käitumis maneerid viitasid pigem vaimsele tasakaalutusele kui kuritahtlikkusele. Ta käitus oma tujude initsiatiivil ja filmi käigus ei saanudki ma aru, kas ta mõtles oma tegevuse läbi ka, või ainult tegi, mis parasjagu pähe tuli. Ta ei olnud oma olmeuselt vähemalt selleks hetkeks enam kurjategija, tuleb muidugi nentida fakti, et vangla eest ta ju sinna haiglasse põgenes. Näha oli, et temas oli inimlikkust, kuid selle võrra jäi tal puudu tarkusest
• Põgenemiskatse • Ootamatu lõpp LEMMIKTEGELANE • Randle Patrick McMurphy • 35-aastane • Julge, otsekohene, teistest erinev, valju, enesekindel, viisakas, heatahtlik, heasüdamlik • Roll: haigla ninamees • McMurphy tõi haiglasse eluvaimu tagasi, ta käitus hoopis teisiti kui teised patsiendid ning püüdis ennast ja teisi patsiente veenda, et nad pole ju ometi hullud! • Soovib kõikidele patsientidele vabadust • McMurphyt häiris see, et kõik patsiendid kartsid Suurt Õde, see tekitas tema ja teiste patsientide vahel nii mõnigi kord konflikte kuna ta ei mõistnud miks nad teda kardavad kui ta ei saa neile tegelikult mitte midagi teha • Samuti ärritas teda igavus • Jäi mulje nagu oleks McMurphy soovinud ravida teisi patsiente kuna ta uskus, et nad pole tegelikult nii haiged, vaid kõikvõimas Asutus, kus nad viibisid, muudab nad selliseks EBASÜMPAATNE TEGELANE
suhtumine peaks olema nagu kõik nad on normaalsed. Haigetele võiks pakkuda rohkem aktiivset tegevust ja loovat tööd. Kui filmi lõpus indiaanlane tapab McMurphy siis jäi minu jaoks pisut arusaamatuks miks ta just nii tegi, sest ma ei saanud aru, mis operatsioonil McMurphy käis. Samas ma arvan, et Indiaanlane tegi seda seepärast, et ta teadis, et McMurphy elu poleks enam endine ning sellel ei ole mõtet. Ta ei tahtnud McMurphyt sinna hullude sekka üksi piinlema jätta ja ei mõelnud mitte midagi halba selle teoga. Film meeldis mulle väga. See näitas, kuidas inimene muutub veel rohkem selliseks, millises keskkonnas ta on. Mulle jäi patsientidest pigem hea mulje ja haigla süsteemist halb. 06.10.2010 20:50:00 06.10.2010 20:50:00
Mõtted ja tunded seoses filmiga Ma leian, et filmi ,,Lendas üle käopesa" näol on tegemist väga hea ning mõtlemapaneva looga kuidas hullu mängiv vang suudab samaaegselt haiglaelu täiesti pea peale keerata ning töötajates viha tekitada, ent samas ka võita teiste haigete usalduse. Draamafilmi suurepärane stsenaarium ning andekad ja hästi valitud näitlejad on auga välja teeninud selle eest 5 Oscarit. Kõige huvitavamaks tegelaseks oli kindlasti Randall McMurphyt, keda kehastas Jack Nicholson. Vanglast pääsemise nimel hullumajja sattuv McMurphy on ääretult metsiku loomuga ning seetõttu tekivad koheselt konfliktid tema ning sealsete töötajate vahel. McMurphy üritab haigla sisekorda muuta, astudes pidevalt reeglitest üle ning rikkudes haiglas valitsevat rahulikku keskkonda. Ma arvan, et sellega tegi McMurphy pigem head, kui halba, sest tõi sellega eluvaimu haigetesse tagasi ning tegi nende rutiinse elu huvitavamaks. Tal
ja Carly Simon. Film osutus edukaks võites mitmeid auhindu, sealhulgas zürii eriauhinna filmifestivalil Cannes. ,,Lendas üle käopesa" (,,One Flew Over the Cuckoo's Nest")(1975) Jack Nicholsoni poolt kehastatud Randall McMurphy teeskleb vanglast pääsemiseks vaimuhaiget ja satub hullumajja. Oma metsiku loomuse tõttu satub ta kohe vastuollu haigla sisekorra ja domineeriva vanemõe Ratchediga, keda mängib Louise Fletcher. Õde Ratched üritab McMurphyt kontrolli all hoida, kuid too inspireerib teisi patsiente samuti Ratchedile vastu astuma. Seda tehakse mitmel viisil, kuid kui Ratchedi surve all üks patsientidest end tapab, ründab McMurphy Ratchedit. McMurphyle tehakse seejärel lobotoomia. Teised patsiednid arvavad, et McMurphy põgenes, kuid Pealik Bromden nägi, kui ta tagasi toodi. Nähes, et McMurphy ei saa haiglast põgenemise plaanist enam midagi aru ja pole ilmselgelt enam sama inimene, otsustab Pealik Bromden ta tappa.
neid pesapalli meistrivõistlustele kaasa elama ja lõppeks viib haiged linna lõbutsema. Sellest saab alguse sõda McMurphy ning haigla personali vahel. Filosoofilises plaanis vahetavad selles loos hullud ja normaalsed oma kohad. Hulludes peegeldub ühiskonna ebanormaalsus ja sisemised kompleksid, haiglapersonal tundub olevat eriti hälbinud hulle põhjendamatult rängalt distsiplineerides ja terava mõistusega McMurphyt elektrisokkidega püüdes taltsaks muuta. Selles filmis jääb võidutsema tõeline hullus, Nicholsoni kehastatud mässumeelne peategelane kaotab oma mõistuse haigla intensiivse ravi tõttu, tema indiaanlasest sõber aitab ta filmi lõpus teispoolsusesse, et päästa mees nõdrameelsete haiglaõdede võimu alt. Hullud ja hullumeelus on filmimaailma üks lemmikteemasid: meenutagem või Ameerika kinotööstuse kaasaegset klassikut ,,Piinatud geeniusest". Või vene filmi "Hullumaja", kus
annaabi.ee 
