sajandil enne Kristust. Ta oli tuntud selle poolest, et riietus nagu mees, kandis valehabet ja oli võimsam oma hilisematest naissoost järglastest, Nefertitist ja Kleopatrast. Hatsepsuti matusetempel on üks kõige enam külastatud paiku vaaraod ematusepaigas Kuningate Orus. Pärast ta surma kustutati valitsejanna nimi kirjapandust. Seda peetakse ta kasupoja kättemaksuks võimu usurpeerimise eest. Muumia leiti hauakambrist KV60, mis on üks hämmastavamaid Kuningate Oru matusepaiku. Selles oli kaks identifitseerimata muumiat, seejuures mõlemad naissoost. Haua avastas 1903. aastal Howard Carter. Seda oli rüüstatud juba antiikajal ning ta pitseeris selle uuesti kinni. 1906. aastal avati hauakamber uuesti ning välja võeti üks muumia, kes identifitseeriti kui Sitra, Hatsepsuti kuninglik meditsiiniõde. Muumia, mida peetakse praegu Hatsepsutiks, jäeti kambrisse lebama ning see ei näinud päevavalgust enne 1990. aastat
kiviplokke vaarao haudehitiste jaoks. Nendes tingimustes läks see maksma palju inimjõudu ja elusid Püramiidid olid tohutu suured neid lihtsalt polnud võimalik kuidagi varjata ning seetõttu said nad hiiglaslikeks märklaudadeks hauaröövijatele, kes olid teadlikud seal sees olevatest rikkustest. Püramiide ehitasid tuhanded töölised, kes kõik teadsid püramiidi sisemuses peituvaid saladusi. Ehkki mõned vaaraod püüdsid oma matusepaiku kaitsta sissepääse peites või eksitavaid valekäike ja kiviväravaid ehitades, rüüstati lõppkokkuvõttes kõik püramiidid. Uue riigi ajaks (1550-1070 eKr) olid vaaraod jõudnud arusaamisele, et võivad oma matmispaiku kaitsta, rajades peidetud hauakambreid Kuningate oru kaljudesse. Selliseid salajasi hauakambreid ehitasid väikesed tööliste rühmad, kes elasid oma peredega üksildases müüride taga asuvas külas nimega Deir el-
kääpad moodustavad umbes poole meie arheoloogiamälestiste üldarvust. Kalme ei ehitatud ainult siis, kui oli teatud surmajuhtum, vaid see rajati juba palju varem. Haudadesse maeti arvatavasti tähtsamaid isikuid (näiteks perepea), sest haudu pole leitud väga palju. Arvatakse, et enamikele sai osaks teistsugune saatus, näiteks riputati nad puude otsa või jäeti metsa maapinnale. Neoliitikumist ehk nooremast kiviasjast on tõendeid, et surnute matmine toimus vahetult asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse
Peamised jahiloomad olid põder ja kobras. Umbes 6500 aasta paiku eKr algas asustusalade laienemine: liiguti elama ka juba mereranda. Arvatakse, et sel ajal muutus Läänemere soolasus ning tulid uued loomad hülged, seega tekkis hülgeküttimine. Toimus saarte asustamine algselt ajutised hülgeküttide asulad, hiljem muutusid need paikseteks. Sesoonsete külade asemel aastaringsed külad. Mesoliitikumis kasutati maahaudasid: hauad kaevati maa sisse. Matusepaiku pole Eestist leitud, kuid Lätist on leitud suur kalmistu. Laip on maetud selili, väljasirutatud asendis. On leitud ka hauapanuseid tööriistu ja ehisripatseid. Hauad asulatest kaugemal. 5000 eKr arvatakse olevat savinõude ilmumise algusaastad. Need on koonusekujulised ja rohmakad kuna potiketra polnud ning need tehti käsitsi. Materjalilt olid rohkem savisegust kui puhtast savist. Ornamentikat nende juures eriti ei kasutatud. Nende väärtust näitab aga see, et
vahetati. 6500 eKr asustus laheneb siseveekogudelt rannikule, sest metsaküttimisega hakati tegelema mereküttimisega eeskätt hülgejahiga. Sesoonsed külad asenduvad aastaringsete küladega. Kokku on Eestis leitud mesoliitikumist umbes 100 külakohta. Inimeste arv külas sõltus sellest, palju toitu oli. Kuni 40 inimest moodustasid ühe kogukonna, paras hulk, et hankida ja jagada toitu võrdselt. Eesti aladelt matusepaiku pole leitud, Lätist on leitud, kuna on sama Kunda kultuur, siis järeldame, et maeti maasse kaevatud haudadesse ja tegemist oli laipmatustega. Laibad on pandud hauda selili. On säilinud ripatseid ja tööriistasid, mis on pandud hauda kaasa. Neoliitikum 5000-1800 eKr Lõunas toimus neoliitiline revolutsioon e mindi üle karjakasvatusele ja põlluharimisele. Põhjas algab neoliitikum savinõude kasutusele võtuga. Kõige varasem arheoloogiline kultuur on NARVA KULTUUR
mitmesse puusse, kivisse, allikasse, lohku vms., aga ka kujudesse-sammastesse. Muljet hiiest kui paigast maastikul süvendab sõna laialdane esinemine kohanimedes(Hiiepõld, Hiiesoo, Hiie talu jne.). Võiks ju väita, et hiiekohad on vanad kalmed, kuhu on koondunud esivanemate jõud ja energia, mida ohvritega saab mõjutada ning enda kasuks rakendada. Liiga palju on hiisi, mis pole kunagi olnud kalmed. Ometi on üle Eeesti siin ja seal teada üksikuid hiisi-matusepaiku, kus juures Lõuna-Eestis näib see seos olevat pisut tihedam. Kalmeid ja kalmepuid peeti mõistetavalt pühaks ilma hiie-sõna kaasamatagi. Üks näide selle kohta on Kanepi kihelkonnast Krootuse vallast Kõlleste külast, kus ohverdati Kalmutemäel kasvavale kuusele. Rahvapärimustest selgub, et mõnel pool on surnute hingi toidetud hiies. Seda tihti sügiseselt hingedeajal, mil usuti esivanemaid taas oma kodu külastavat.[1 lk 15-18] Hiis on püha paik, kus kehtivad iidsed käitumistavad
ostetud. Pronksesemete tegemiseks on toodud toorainet Lõuna-Skandinaaviast. Eliidi võimu kohta informatsioon puudub. Saaremaa ümbruskonnast pole leitud väga tihedat pronksiaegset asustust, kuigi juba siis valitses väga tugev sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Üks omapärane kindlustatud asula on Kaali järve ääres kraatrivalli peal. Kivikirstkalmed on täiesti uut tüüpi kalmed. Senit unneme Eesti alal ainult selliseid matusepaiku, kus surnud olid maetud maa sisse. Kivikirstkalmed aga on maapealsed ehitised maapealsed hauakambrid. Nende konstruktsioon: ring ümber, keskel kirst millesse on sängitatud mitu või üks surnud, seejärel on ringi ja surnuvaheline ala täidetud kividega. Kivikirstkalmed pole levinud üle Eesti, pigem Põhja- ja Lääne-Eestis. Laevkalmete puhul on saadud ilmselt eeskuju skandinaavlastelt ja neid leidub Saaremaal Sõrves ja Harjumaal Vaos.
sajandisse enne Kristust. Näiteid iidsetest monumentidest on Anta do Curral da Castelhana ja Menir do Lavajo, menhir, mis on 3,14 meetrit pikk. Castelo de Santa Justas on jälgi kindlustatud asustusest ning Laboratos ja Aroeiras on jäljed kaevandusest, mis oli töös 1500 aastat enne Kristust. Anta das Pedras Altas, Monte da Mealha, Anta da Masmorra, Monte das Alcarias de Pedro Guerreiro ja Cachopo külas on leitud neoliitikumi perioodi matusepaiku Tavira maakonnas. Portimão maakonnas Alcalaris on leitud jäänuseid megaliidi matusetemplitest, dolmenitest ja kesksest asustusest. Nad seisavad seal kui tunnistus esimestest kogukondadest, mis Ribeira da Torre kolmandal aastatuhandel enne Kristust, kattes 10 hektari suuruse ala Ria do Alvorost põhjas kuni Serra de Monchiqueni Mexilhoeira Grande lähedal. Alcalaris asub uurimiskesus,
annaabi.ee 
