ning transportida. Samuti andsid krihvid võimaluse bassistidel pilli täpsemini mängida. Sel ajaperioodil müüdi neid pille umbes 100 tükki. 1940-1949 1947. aastal alustas Tutmarc'i poeg Bud sarnase basskitarri turustamist ,,Serenader" nime all. Seda reklaamiti üleriigiliselt väljaantud L.D. Heather Co. 1948. aasta kataloogis, kuid Tutmarc'ide leiutised erilist müügiedu ei saavutanud. 1950-1959 Esimese masstoodetud elektrilise basskitarri valmistas Leo Fender 1951. aastal, samal ajal kui popmuusika hakkas üle maailma laienema. Bass oli kaasaskantav, selle mängu oli lihtne salvestada (erinevalt kontrabassist) ning seda võis kohe ühendada miksimispuldiga (audio mixer ). 1950- ndatel aastatel töötas Leo Fender oma töötaja
aastal basskitarri Gibson EB-3, mille pikkuseks oli 30.5 tolli. Seda pilli eelistas Jack Bruce ansamblist Cream. 1970-1979 1970ndate keskpaigani kasutas Gibson oma bassides Humbuckeri helipeade ning lühema kere kombinatsiooni, mis paljudele mängijatele ei meeldinud liiga tummise hääletämbri pärast. 1970ndatel loodi firma Music Man Instruments Tom Walkeri, Forrest White'i ja Leo Fenderi poolt. Firma tootis tänapäevani väga kuulsa basskitarri StingRay, mis oli esimene masstoodetud bass, millel oli sisseehitatud aktiivne eelvõimendi süsteem. Eelvõimendi andis kitarrile omapärase hääletooni, millel olid kõrged ja madalad sagedused rohkem väljatoodud. Mõned konkreetsed basskitarride mudelid said kindla muusikastiili basskitarristide eelistuseks, näiteks Rickenbackeri 4001, mis sai iseloomulikuks progressiivsele rokile. Muusikud nagu Chris Squire Yes'ist ning Geddy Lee Rush'ist eelistasid Rickenbacker 4001,
säilitamiseks peab kontor olema piisavalt valgustatud, õhutatud ning ergonoomiline, samal ajal ei tohiks alatähtsustada kontori üldist õhkkonda, konservatiivsust, asjalikkust ning visuaalset ühtlust. Töökohti luues tuleks eelkõige arvestada, et need oleksid ergonoomilised. Väsinud ja kutsehaiguste käes kaeblev töötaja ei suuda anda maksimaalset panust. Kvaliteetse töökohaga, mis on küll kallim, kuid säästab märkimisväärselt tervist, on võimalik töötajat ka motiveerida. Masstoodetud, piisava reguleerimisvõimaluseta kontorisisustus ei vasta inimeste erinevatele vajadusetele, sest iga inimene on unikaalne. Parim variant on muidugi kogu töökoha esinduslikkus ja mugavus, kus nii lauda kui tooli saab reguleerida vastavalt soovile. Paraku on ergonoomiline mööbel (mööbel, mida inimene saab ise oma vajadustele reguleerida kas mehhaaniliselt või elektri abil) Eestis hetkel pigem luksus- kui tarbekaup.
lainest“, mille taga on nende mõjul erinevad jõud ,nagu Orkaan Katrina tekitatud purustused New-Orleansis, kui ka USA elamuaseme programm HOPE. Sarnased protsessid on toimumas ka Suurbritannia linnades, mida on nimetatud ka linna töölisklassi kustutamiseks. Gentrifikatsioon algas kui väikesetasemeline linnaprotsess, mille algatajaks oli liberaalne keskklass ja milles riik osales algusest peale. See muutus masstoodetud riiklikult juhitud protsessiks üle maailma, mida Neil Smith on nimetanud „globaalseks linnastrateegiaks“. GENTRIFIKATSIOONI UURIMISVIISIDEST Erinevatest gentrifikatsiooni uurimise viisidest on põhiliselt kasutusel kaks: 1) Neil Smithi (Smith 1979) järgi majanduslikule küljele/tootmisele keskenduv lähenemine ning 2) kultuurile/tarbimisele/elustiilile keskenduv lähenemine.
68. potentsiaali tarbimise kultus Me soovime järjest võimsamaid asju tarbida hoolimata sellest, et me kunagi nende täit võimsust ei kasuta. Nt iPod, mis mahutab 10 000 laulu, kuid kuhu panema maximaalselt 100 ja millest kuulame vaid 30- 40 laulu. 69. tarbimiskultuuri mõju indentiteedile? Identiteediloome mõttes on oluliseks eelduseks see, et tarbimine ja tarbimise objektid oleksid tähendusrikkad. Paradoks seisneb selles, et tihti konstrueerivad inimesed oma identiteedi masstoodetud kaupade läbi. Indiviide ei hinnata mitte selle järgi, kuidas nad teostavad oma kohustusi seoses kollektiivse moraaliga (perekond, kogukond, headus, Jumala tahe), vaid selle järgi, kuidas nad kasutavad oma võimet teha (tarbija)valikut.
(näiteks Game & Pringle, Zukin, Galbraith)? Game ja Pringle (1984) Kodu on tarbimise tempel. Näikse justkui kinnitavat tarbimiskultuuri tekkimist. Kuid samas ei tähenda see, et naised on olnud peamised tarbimiskultuuri kandjad või vahendajad sest traditsiooniliselt neil ei ole kontrolli kodumajanduse üle. Nad on olnud instrumendid, mitte agendid. Nõus mitmed kirjutajad, sealhulgas Game ja Pringle (1984): 20. sajandi alguses muutus tänu masstoodetud tehnikale ja toodetele tarbekaupade viimane muutmine, ehk tarbimiseks kohandamine naiste osaks. Kodu eest hoolitsemine iga klassi naiste päriososaks. Sellest sai naiselikkuse määraja kõikides klassides. Galbraith 1984: Naised muutusid salateenijateks . 1890ndatest alates võeti kasutusele uus mõiste ,,koduperenaine" (housweife) sellise kahetpidise oleku teenija ja naine kirjeldamiseks.
stabiilsust või identiteeti. Frankfurti koolkonna ja tolleaegsete kriitikute töö viis ,,kultuurilise pöördeni" sotsiaalteadustes, kus ,,kultuur" muutus peamiseks seletavaks fakotirks majandusteooria asemel. Kultuurile tähelepanu pööramine asendas baasile tähelepanu pööramise ja oli seega polemiseeriv, mitte sünteesiv. Tarbimiskultuur - sõnaühend - on seega ainult jama. Kultuuriga ei ole siin miskit tegemist, see on ersats, masstoodetud aseaine kunagisele kultuurile. Uurime, kuidas suhestuvad omavahel ideaalne nägemus kultuurist ja utilitaarne, post- traditsiooniline kaubanduslik maailm. Nagu eelmises loengus kuulsime, kui liberalistid seovad vajaduse vabastamise isikliku vabaduse ja majanduskasvuga, siis kultuuri pooldajad leiavad, et materiaalne küllus ilma siduvate kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtusteta tekitab kroonilist rahuldamatust ning väärteadliku ühiskonna türanniat (me
annaabi.ee 
