TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste instituut EBAPÄRLIKARP (Margaritifera margaritifera) Referaat Koostaja: Helene Urva Bioloogia (Merebioloog- keskkonnaspetsialist) Õppejõud: Henn Kukk Tallinn 2012 Sissejuhatus Ebapärlikarpidest (Margaritifera margaritifera) on kuulnud paljud, kuid neist midagi asjalikku rääkida teavad vähesed. Minu hägused teadmised pärinevad ühest huvitavast saatelõigust Osoonis ning 8. klassi bioloogia õpikust. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine ,,peaaegu- pärlikarp" eelistab külma ja kiirevoolulist magevett. Kunagi kohati tavalise, nüüdseks väga haruldase liigi kohta on kuulujutte ja legende ilmselt rohkem kui ühegi teise Eesti limuse kohta
I kaitsekategooria Mida tähendab I kaitsekategooria? Nimeta I katsekategooriasse kuuluvad loomaliigid Eestis. I katsekategooria alla kuuluvad kõige rangemalt kaitstud looma- ja taimeliigid, kelle arvukus on väga jõudsalt langenud ning elamispiirkonnad on kriitilised. I katsekategooria loomaliigid Eestis on: 1.Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) 2.Kõre (Bufo calamita) 3.Rohe-kärnkonn (Bufo viridis) 4.Must-toonekurg (Cicona nigra) 5.Väike-laukhani (Anser erythropus) 6.Merikotkas (Haliaeetus albacilla) 7.Madukotkas (Circaetus gallicus) 8.Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) 9.Suur-konnakotkas (Aquila clanga) 10.Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) 11.Kalakotkas (Pandion haliaetus) 12.Väikepistrik (Falco columbarius) 13.Rabapistrik (Falco peregrinus) 14.Rabapüü (Lagopus lagopus) 15.Tutkas (Philomachus pugnax) 16
Hariliku ebapärlikarbi elu ja ohustatus Eestis Referaat Tartu 2010 Sissejuhatus Ebapärlikarplaste (Margaritiferidae) sugukonda kuulub ainus perekond - ebapärlikarp (Margaritifera), kelle liigid elavad Põhja-Ameerikas, Euroopas ning Ida-Aasia põhjaosas. Eesti territooriumil elab harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Ebapärlikarbi eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid. Kuigi veel sadakond aastat tagasi oli ebapärlikarp Euroopas tuntud kui tavaline isend, siis viimaste aastakümnete jooksul on tema arvukus röövpüügi ning elupaikade hävinemise tulemusena drastiliselt kahanenud. Paljudes maades on liik välja surnud või kahanenud kriitlise piirini. Viimast iseloomustust võib kasutada ka Eestis paikneva hariliku ebapärlikarbi asurkonna kohta
punkti. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=1993 1) Hüdroenergia tootmine vähendab fossiilsete kütuste Eesti tingimustes põlevkivi põletamist ja seega ka atmosfääri saastamist. Kui ei kaevata põlevkivi pole vaja suuri maa-alasid muuta kasututeks viljatuteks tühermaadeks. 2) Rajatav paisjärv kui energiapotentsiaali vältimatu eeldus mõjutab tavaliselt kõige tugevamini vooluveekogu kalastikku, aga ka selgrootuid, näiteks ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera), paksuseinalist jõekarpi (Unio crassus), jõgihobu (Ophiogompus cecilia) jt. Sageli on see inimese jaoks jõe või oja kui ökosüsteemi kõige olulisem elusolendite rühm, nii majanduslikust kasust kui ka puhkeväärtusest lähtudes. Ökosüsteem on habras ja ei tohi seda rikkuda mitte ühegi ette käändega. Kui muuta sealset elustikku võib mõni lüli toiduahelast hävida ja terve toiduahel välja surra. 3) Vee-energia ulatusliku tootmise kahjuks Eestis räägib veenvalt ka tõsiasi, et
Rannikumadaliku jõed on olulised siirdekalade (lõhelised ja silmud) kudemispaigad. Lõhe arvukus on oluliselt langenud ning regulaarselt võib teda kudemas näha Vasalemma, Keila, Pirita ja Rutja jões (vähem Loobu ja Kunda jões). Meriforell on vee suhtes vähem nõudlik ning teda võib kudemas näha pea kõigis Põhja-Eesti jõgedes. (Põhja-Eesti rannikumadalik 2009) Kaitsealustest selgrootutest tuleb esile tõsta ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera). Olulisemad merekalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub viigerhüljest ja hallhüljest. (Linkrus 1998) 8 2. ANALÜÜS 2.1. Piirkonna arengueeldused ja -pidurid Nagu eelnevalt välja toodud, domineerib Soome lahe rannikumadalikul maakasutuse poolest metsamaa. Põuakartlike liivmuldade madala viljakuse ning kivisuse tõttu on
22. Inimtoiduks on järgmised karbid: 1. austrid Ostrea sp. 2. kammkarbid Pecten sp. 3. rõõneskarp Tridacna maxima 4. rannakarp Mytilus edulis 5. südakarp Cardium edule 23. Maailma suurim karp on rõõneskarp Tridacna maxima elab soojades meredes, korallriffidel 24. Pärleid on võimelised kasvatama järgmised karbid 1) Pinctada sp. pärlikarp 2) Margaritana margaritifera ebapärlikarp 25. Inimesele kahjulik karp on Teredo navalis laevaoherdi kahjustab veesiseseid puitehitisi, uuristab neisse käike 26. Austrite eluviis erineb paljude teiste karpide eluviisist, sest nad kinnituvad alumise karbipoolmega veealustele kividele või esemetele - kasvavad substraadiga kokku 27. Rõõneskarpe on väga erinevaid värve, nende värvus sõltub neid kaetatuva korallide ja vetikate värvusest. 28. Peajalgsete keha jaguneb peaks ja kereks 29
Karbihambad on neil enamasti hästi arenenud, kojapoolmed kumerad. Mõned rühmad asetsevad merepõhjal kupuga allapoole ja neil esineb sümbioos üherakuliste vetikatega. Esindajad: söödav südakarp Cerastoderma glaucum (Cardium edule). Selts: Jõekarbilised Unioniida Karbipoolmed ovaalse kujuga. Karbihambad enamasti esinevad. Paiknevad setetes kupp ülespoole. Lõpused laiad liistakukujulised. Esindajad: ebapärlikarp Margaritana margaritifera, jõekarp g. Unio, järvekarp g. Anodonta, tavaline rändkarp Dreissena polymorpha. Selts. Uurikkarbilised Myida Sarnanevad eelmistele, kuid on ümarama karbiga. Elavad sügavamal setetes ning neil pikemad sifoonid. Esindajad: liiva uurikkarp Mya arenaria, balti lamekarp Macoma baltica,keraskarp g. Sphaerium, herneskarp g. Pisidium. Hõimkond: Sammalloomad BRYOZOA Koloonialised vormid. Koloonia moodustavad loomikud e zooiidid. Nende hulk koloonias võib ulatuda miljonini
Koja ava sulgub kaanega. Näited: ematigu (Viviparus), keeristigu (Bithynia), sulgtigu (Valvata), vesiking (Theodoxus); ka tulnukliik Potamopyrgus antipodarum meres ja Saaremaa Karujärves. 36. Karpide (Bivalvia) põhirühmad Eesti vetes, nende sigimise erinevusi, näiteid Läänemeres elavaid riimveevorme: Macoma baltica, Cerastoderma lamarcki, Mya arenaria, Mytilus edulis Suuri mageveekarpe: Perekond jõekarp (Unio), järvekarbid (Anodonta ja Pseudanodonta), ebapärlikarp (Margaritifera), rändkarp (Dreissena) Väikesi mageveekarpe: Keraskarplased (Sphaerium, Musculium, Amesoda), herneskarplased (Pisidium, Euglesa, Neopisidium) Kokku Eestis umbes 60 liiki Meres elavatel karpidel toimub viljastamine vees, tekib vastne- trohhofoor ja veeliger. Magevees elavatel karpidel liiguvad isase vette heidetud sugurakud emase sisemusse (sissehingatava vee kaudu) areng toimub emasloomas, vastne puudub, järglased meenutavad väikesi täiskasvanud karpe
annaabi.ee 
