Marek Rebmann referaat (0)

                                                                      Marek Rebmann 11C                                                                                                    Referaat                                                                 Eestlaste vanem Lembitu      1.  Valisin  selle  teema,  sest  tahan  muuhulgas  teada,  millised  mehed  olid  Eesti  sõjamehed  ja  väejuhid. Muuhulgas loodan ka leida infot, mis on mulle täiesti uus ja üllatav sellest ajastust ja  Lembitust.    2.  Lembitu tiitliks on ikkagi vanem, ehk kuigi ta polnud just kõige lihtsam inimene, oli ta pigem  oma kodukandi (või kihelkonna) autoriteetne liider, mitte valitseja. Ja selgelt oli ta sõjamees,   oskas kasutada mõõka, mitte ei läinud reha ja viglaga sõtta, nagu on levinud jutte. Tõsi on see,  et  Hendriku  kroonika  on  osutunud  tõepärasemaks  kõikide  teiste  sama  aja  kroonikatega  võrreldes ja seega on meil alust uskuda, et Lembitu tegelikult oli olemas, et tal oli ka poegi, kes  kristlastele pantvangiks anti, ja et tal oli ka vend, kes pärast Lembitu surma uuesti sakslastega  rahu tegi.  Räägitakse Lembitu linnusest, nimega Leole, mis kujutas endast linnamäge, ning nagu tänaseks  tuvastatud, paiknes see Viljandimaa põhjaserval Lõhaveres. (Leidis kasutust 12-13 saj) Lembitu  ise seal aga ei elanud vaid elas kõrvalkülas.  Pole selge kas sakslaste suur rüüsteretk 1208. aastal just Lembitu aladeni ulatus, kuid Viljandi  piiramine sakslaste, lätlaste ja liivlaste poolt 1211. aastal jõudis juba päris lähedale.  Umbes  1212.  aasta  paiku  on  sakslased  koos  lätlastega  jõudnud  Lembitu  külla,  kus  asunud  hooned olid nähtavasti juba varem hävitatud. 1215. aastal saabub riialaste, liivlaste ja lätlaste  vägi Lembitu linnuse alla, põletades maha sealsed kaitsevallid, kuni linnuses olijad alistusid ja  ka  Lembitu  teiste  seas  end  ristida  lasi.  Sellest  hoolimata  linnus  rüüstati  ja  Lembitu  viidi  sõjavangina kaasa, kuni tema ja teised vangistatud mehed olid valmis oma poegi pantvangiks  andma.   Pärast seda alandust leppisid aga saarlased, ridalased, sakalased ja ugalased kokku juba ühises  sõjategevuses. Kas Lembitu ise selles osales, pole kindel, kuid sakalaste ja ugalaste vägi piinas  kättemaksuretkel surnuks Beverini lätlaste vanema Talibaldi.  1217.  aastal  igatahes  tuli  nimelt  Lembitu  kutse  peale  kokku  suurem  vägi  ridalastest,  harjulastest,  virulastest,  revalastest,  järvalastest  ja  sakalastest,  ligemale  6000  meest,  kes 


põrkasid  madisepäeval  kokku  ligemale  3000-mehelise  riialaste,  lätlaste  ja  liivlaste  väega.  Lembitu langes ühe lätlase käe läbi, hukkusid ka teised vanemad Kapo, Wottele ja Maniwalde.  Lembitu tappmist peeti nii suureks võiduks ,et tema pea võeti kaasa kui võidu sümbol.   Rüüstamine lõppes alles siis, kui Lembitu vend Unnepewe uuesti rahu sõlmis. Lembitu on Läti  Henriku  kroonika  poolt  enim,  14  korral  mainitud  eestlaste  vanem.  Tänu  sellele  saab  nii  mõndagi tema elukäigu  kohta  taastada,  ehkki  ainult Lembitu  kuue  viimase  eluaasta  (1211– 1217) kohta.  Küll on Lembitu elukäigu ja positsiooni kohta hulgaliselt oletusi teinud hobiajaloolane Juhan  Luiga, kelle  arvates oli eestlastel ajavahemikus 1184–1217 ühtne kavakindel "välispoliitika",  mille väljatöötajaks ja elluviijaks peab ta Lembitut. Muuhulgas usub Luiga, et Lembitu oli ka  Sigtuna hävitaja 1188. aastal, mille järel ta sai "Lääne mere kaubateede valitsejaks.    3.  Lembitu  paistis  kroonikas  ennekõike  silma  sõjaretkedel  eestlaste  malevate  juhina.  Esimest  korda  mainitakse  teda  koos  teise  üliku  Meemega  juhtimas  1211.  aastal  toimunud  ühe  sakalaste väe rüüsteretkel Ümerale, kus kroonik Henrik ise preestriks oli. Henrik mainib eraldi  kiriku süütamist ja preestri vara rüüstamist. Selline kokkupuude Lembituga ja üldse sakalastest  kui lähematest naabritest rohkem kuulmine võis olla üheks põhjuseks, miks Henrik talle oma  kroonikas teistest eestlaste vanematest rohkem tähelepanu pööras.  Läti Hendriku kroonika oli juba baltisakslaste poolt üles leitud, ja kui Carl Robert Jakobson eesti  rahvuslusele aluse pannud kolm isamaakõnet pidas (1868-1870), rõhutas ta eriti just Lembitu  tegevust  omal  ajal.  Igatahes  Jakobsoni  Lembitut  idealiseeriv  ajalookäsitlus  on  jäänud  domineerivaks tänase päevani.  Lembitu  kui  eestlaste  tuntuima  vanema  nimi  kujunes  ärkamisajal  ja  Vabadussõjas  üheks  rahvusliku  uhkuse,  vabadusvõitluse  ja  iseseisvuse  sümboliks.  Lembitu  järgi  nimetati  näiteks  suurtükipaat  (endine "Bobr"), allveelaev ja soomusrongivagun. Lembitu nimekuju oli ka üks  populaarsemaid eesti nimesid, mida lastele pandi. Lembitu järgi on nimetatud eesti skautide  kasutatav ristikuju Lembitu rist, ka mitmeid tänavaid linnades, seltse ja asutusi. Muuhulgas on  väliseestlaste vanima skautüksuse nimi "Lembitu malev". Lembitule on Suure-Jaanis püstitatud  monument,  mis  mälestab  küll  Vabadussõjas  langenuid,  ent  seob  ka  kaotatud  muistse  ja  võidetud  tänapäevase  vabadusvõitluse.  Lõhavere  linnamäel  asub  muistse  vabadusvõitluse  monument.    4.  Esimene  huvitav  fakt  mida  ma  sain  teada  on  see  ,et  oli  tema  nimeline  linnus  mis  asus  Lõhaveres,  Viljandimaal,  Rõhja-Sakala  vallas.  Teine  huvitav  fakt  mida  sain  teada  on  see,  et 


tema võitmist ja lüüasaamist peeti vastaste poolt nii suureks saavutuseks , et tema pea võeti  võidu sümboliks kaasa ( see asub praegi Poola muuseumis).         Kasutatud allikad:  1.  https://et.wikipedia.org/wiki/Lembitu#Lembitu 
2.  https://forte.delfi.ee/artikkel/79563894/kes-ta-oli-lohavere-vanem-lembitu-langes-lahingus- tana-800-aastat-tagasi  3.  https://raamatukogu.viljandi.ee/lembitu-ja-madisepaeva-lahing 
4.  https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%B5havere_linnam%C3%A4gi