1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutsiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutsik Victor Amadeusi (17441790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku. Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas. 1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburgi grenaderipolku. 1794. autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797
Hukkumine Gagarin suri 27. Märtsil 1968 tehes treeninglendu lennukiga Mig-15. Põhjuseks võis olla juhitavuse kaotus manöövri tagajärjel, mis püüdis vältida kokkupõrget mingi objektiga, linnu või isegi teise lennukiga. Õnnetuse läheduses viibinud Aleksei Leonov usub, et õnnetuse tegelikke põhjuseid varjati. Tähtsamad autasud ja mälestuse jäävustamine NSV Liidu kosmoselendur (1961) Nõukogude Liidu kangelane Nõukogude valitsus ülendas ta vanemleitnandist otse majoriks. Juri Gagarini nime kannavad Kuu tagaküljel olev kraater ja asteroid.
aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahimeistri auastmes ning ülendati 1778 kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786. viidi ta üle soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta AnhaltBernburgi printsi, Victor Amadeusi adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastmen ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku. Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene- Türgi sõjas ning Vene- Rootsi sõjas Ta võttis osa Napoleoni- vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pultuski ja Eylau lahingus. Pultuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine
venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga
Sama aasta mais koostas Riipalu neist võitlustest põhjaliku ülevaate,mida säilitatakse Eesti Riigiarhiivis Tallinnas. 2.augustil 1943 astus Riipalu Eesti Leegioni, sai oma senisele auastmele vastava Hauptsturmführeri auastme ja määrati 45.rügemendi I pataljoni ülemaks.Tugeva ohvitserina ja ka välimuselt tõupuhta aarialase mõõdu välja andnud Riipalu karjäär läks nüüd sirgelt tõusujoones-30. jaanuaril 1994 ülendati ta Sturmbannführeriks (majoriks),sama aasta aprillis määrati ta 20.Eesti relva-SS-diviisi 45.rügamendi ülemaks ja 1. augustil ülendati ta Obersturmbannführeriks.Ja kogu see aeg oli ta rindel-Narva jõel ja Emajõel ning Meerapalu all,kus üle Peipsi tuli venelaste dessant.23.augustil 1944 vääristati Riipalu Rüütlirisriga-ta sai selle viis kuus varem, 25.-26. märtsil Auvere lahingus 45.rügamendi juhtimise eest. Eestist taganes Riipalu koos oma alluvatega Saksamaale,kus jaanuaris 1945 tegi maohaigus ta
Iga mees valis trofeerelvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, algas grupp jalgsirännakut Venemaale. Rinde tagalasse, Jamburgi, jõuti 12. septembril, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem meeste väljaõppega tegelda ei jõutud. 8. aprillil 1943 omistati Alfons Rebasele Raudristi 2. klass. Juunis ülendati Rebane majoriks. Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi Rebase pataljon Novgorod-Tshudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama 19
Lühinägelikkus välistas ka operatsioonid välismaal. Tema esimene ülessanne, San Francisco lastimissadamas, oli olla kontaktisik sadama ja transpordi ameti vahel. Mõne aja pärast taotles ta üleviimist ratsaväest armee õhujõdudesse (AAF). 1943- nda aasta 22. juulil edutati ta kapteniks. 1944-ndal aastal saadeti ta ajutiselt tööle New Yorki. Ta liitus 18-nenda õhuväeüksusega ja jäi sinna Teise maailmasõja lõpuni. Teisel veebruaril 1945, sooviti teda edutada majoriks, aga ettepanek lükati tagasi sama aasta juulis. Ta naasis Fort MacArthurisse, kus ta oli tegevteenistusest eemal. Seal oli ta sõja lõpuni. 3 Screen Actorsi ametiühingu (SAG) president ja televisioon Esimest korda valiti ta SAG presidendiks aastal 1941. Sel aastal töötas ta siiski vahelduva eduga, sest ta oli sõjaväes. Pärast Teist maailmasõda jätkas ta kolmanda asepresidendina
Peale seda ülendati ta kapteniks ja 1944. aastal sai ta 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Ta osales ka Auvere lahingutes, kus teda autasustati I klassi Raudristiga. Sinimägedes andis ta oma väeüksusega otsustava vasturünnaku Punaarmee vastu ja sai selle eest Raudristi Rüütliristi. Peale Harald Riipalu haigestumist määrati Maitla Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi ülemaks. 1945. aastal ülendati ta majoriks. Harald Riipalu sündis 13. veebruaril 1912. aastal. Ta omandas väga hea hariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis ja läks edasi õppima ka ülikooli. Sealt suunati ta aga Valga 3. Üksikjalaväepataljoni, kust ta suunati edasi Tondi sõjakooli. Aasta peale teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. Seal omandas ta lipniku auastme. 1941. aastal viidi Riipalu 22. Eesti Terriotoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid ta põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal tagasi eestisse
hektarilise Pokardi mõisasüdame Helme vallas Valgamaal; Lätist Karutapja ordeni III järgu ja Soomest Valge Roosi II klassi komanöriristi. Pärast Vabadussõda teenis 6. jalaväepolgu ülema abina, 3. Piirikütipataljoni ja Viljandi garnisoni ülemana, oli mitmetele ümberformeeritavate väeosade ülemaks. 1922 .aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923 .aastal majoriks ning lõpetas 1925. aaastal Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustist nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. Edasi suunati ta Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli, milles õppimise ajal ülendati 1927. aastal kolonelleitnandiks. Samal, 1927. aastal lõpetas ta Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning eduati 1. oktoobril Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ( ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli ) ülema abks õppealal. 1928. aastal abieluus Mary Hovaldt'iga, abielu kujunes lastetuks ja kümmekond
annaabi.ee 
