sarnasuste ja erinevuste kohta. Vetikad Sarnasused Erinevused Rohevetikad Kõik elavad vees, kõigil Rohevetikas elab madalal fotosünteesib peaaegu rannavees, teised elavad kogu keha, imavad vett ja sügavamal. Erinevad värvuse Pruunvetikad vees lahustunud aineid poolest. Pruunvetikad kogu keha pinnaga. meenutavad maismaataimi, punavetikad on vormirohked, rohevetikad meenutavad Punavetikad rohelisi aasu. 5) Nimeta vetikate kasvukohti. Vetikate kasvukohad: · Veekogus: mage- ja merevees · Niiskel mullal · Puutüvedel Osad vetikad: · Majaseintel · Kuumaveeallikates · Polaaraladel lumel 6) Iseloomusta sinivetikaid.
kuid mis on vajalikud alamatele loomadele või olid olulised eellaste evolutsiooni varasematel etappidel, kinnitavad inimese ja teiste imetajate sugulust. Näiteks: karvkate, pilkkile jäde, kõrvaliigutajalihased, teravad silmahambad, tarkushambad, ussiripik, õndralülid, küüned. 2. Maal elanud esimesi organisme- bakteri sarnased organismid, koosnesid ühest rakust ja olid tuumata 3. Esimesi maismaataimi ja muutusi nende ehituses seoses maismaale asumisega- pidid kohastuma uute, kuivemate elutingimustega. Nõrk vars asendus tugeva varre ja tüvega, mille sees liikusid mööda juhtsooni vesi ja toitained. 4. Esimesi maismaa selgroogseid loomi-võisid elada pidevalt maismaal, kuna soomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. Ka sigimine ei olnud seotud enam veega.
vähem elusolendites, mullas ja vees. Fosfor ringleb kivimite, organismide, mulla ja vee vahel. Vooluvesi uhub fosfori maakoorest välja ja see muutub kättesaadavaks maismaa- ja veetaimedele. Jõed kannavad fosforit maailmamerre. Nii meres kui ka teistes veekogudes sadaneb osa fosforist põhja. Tagasi maismaale satub fosfor siis, kui maakerke tõttu muutuvad veealused alad maismaaks, aga ka veelindude ning siirdekalade elutegevuse tulemusena. Kaladest toituvate lindude väljaheited väetavad maismaataimi, paljud jõgede ülemjooksule kudema siirdunud kalad hukuvad ning nende kehas olev fosfor satub toiduahelasse merest kaugemal. Taimedele omastataval kujul on looduses fosforit vähe, see element „istub kinni“ elusolendites ning vähelahustuvate ühenditena setetes. Veekogudes on fosfor tavaliselt tootlikkust piiravaks teguriks. Lämmastikuringe: Lämmastikuringe all mõistetakse lämmastiku liikumist eluta loodusest elusasse ja sealt tagasi elutusse
Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Näiteks toitub vetikatest vesikirbud, sõudiklased jt kes on omakorda toidukas kalaldele. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Vetikate poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks. Ehitus Vetikad on kõige lihtsama ehitusega taimed aga neil puuduvad taimeorganid. Sellist algelist taimekeha, kus pole organid eristatavad, nimetatakse talluseks. Niisugust algelist taimekeha nimetatakse ka rakiseks. Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et me
Kõige rohkem on rohevetikaid (u. 7 000). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevates on tuntuim pruunvetikas ehk põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja kividel on üherakuline pleurokokk. Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks. Vetikatest on järele jäänud tohutud ladestud kivistunud ainet, kuid üsna vähe määratavaid fossiile. Kivististena on säilunud põhiliselt lubi - ja ränivetikad - need on vetikad, mille rakukesta muudab vastupidavaks lubi- või räniaines. Lisaks lubivetikatest makrofossiilidele võib kivististena leida
Vaatlusi raskendas tihe pajuvõsa ja jõkke suubuvad väikesed ojad, mis olid mudased ja millesse oli kerge sisse vajuda. Samuti suured ja tihedad lõikheinaliste(liigini ei suutnud tuvastada) väljad, millest oli raske läbi pääseda teatud lõikudel. Samuti raskendas jõkke kukkunud puud vaatlemist jõe kaldalt. Lõikudel, mille ääres paiknesid elamud või kuhu ulatusid nende hooldatud alad, oli võimalik küll liikuda, kuid seal leidus vaid tavalisi maismaataimi ning enamik alasid olid ka niidetud ja täiesti hooldamatut keskkonda seal ei esinenud. Alad, mis ei piirnenud otsese asustusega, olid kaetud enamasti hügrofüütidega ehk niiskuslembeliste taimedega. Mitmes kohas leidus kalda äärtes ka veesiseseid ja ujulehtedega taimi, näteks kollast vesikuppu Nuphar lutea. Teisi taimeliike käsisitleb pikemalt elustiku peatükk. Lõigu põhjakallas oli enamasti kaetud põllu- ja heinamaaga, mida kaldast eraldasid paju ja sanglepa
Umbes 600 miljonit aastat tagasi leitud harvad pehmekehalised olendid tõendavad, et selleks ajaks oli arenenud hulk erisuguseid loomi. Nende hulgas olid esimesed meduusid, korallid, merisuled ja ussid. (Kindersley, 1997) 390 miljonit aastat tagasi tekkisid esimesed selgroogsed loomad, kalad. Neist arenesid kiiresti paljud erinevad liigid. Järk järgult tekkisid neil lõuad ja uimed. Soistele kallastele ilmusid esimesed väikesed maismaataimed, näiteks samblad. Cooksonia oli üks esimesi maismaataimi. (Kindersley, 1997) 350 miljonit aastat tagasi hakkasid taimede järel eluga maismaal kohanema ka loomad, näiteks tuhandejalgsed ja putukad. Okaspuulaadsed puittaimed olid üle 30m kõrged. Meredes ujusid haid ja paljud teised kalad. Umbes samal ajal tekkisid ka putukad, näiteks kiilid. (Kindersley, 1997) 300 milj. aastat tagasi esimesed kahepaiksed olid tulnud merest välja u. 50 miljonit aastat varem. Järk-järgult muutusid nende jäsemed tugevamaks ja nahk paksemaks,
Ehk tugevamad jäävad ellu. II PROTISTID 1. Protistid kui eraldi riik – Protistid on enamasti üherakulised. Ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka. Omavad tähtsat rolli kõikides ökosüsteemides, kõige olulisemaks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid. Protistide hulka kuuluvad rühmad: • Ränivetikad - ümbritseb ränist kate, mis säilib ka pärast vetika surma. • Pruunvetikad - merevetikas, kasvab sügavas vees, meenutavad maismaataimi, kinnituvad tihti kividele. Nt: harilik põisadru, lehtadru. • Vaguvibursed (vaguviburvetikad) - Vaguviburlastega seostuvad massiivsed vetikaõitsengud, mis sageli on mürgised, ohustades toiduahela kaudu nii mereloomi kui inimest. • Limakud (limaseened) - ainuraksed. Nt: puugipask (kollane pask looduses), hundipiim ehk kratisitt (väikesed valkjad munakesed puudel metsas)
Produktiivsus Keskmine (kuni 30t/ha) Väga suur (nt 80t/ha) Väga väike Kasvukoht, kliima Peamiselt parasvööde Palavvööde, sooldunud ja Palavvööde, kõrbed ja kuivad kasvukohad kaljud Vastupidavus pinnase Väike Suur Suur soolsusele Näited Enamik maismaataimi Palavvöötme kõrrelised – Enamik sukulente, mais, suhkruroog, kaktuselised, maltsalised piimalillelised *Fotosünteesi saaduste liikumine taimes, erinevad võimalused. Assimilatsioonivool. (§6.9) See on vool, kus ülevalt juurtesse liiguvad sünteesitud org ained. IIc HINGAMINE Dissimilatsiooni võimalused
annaabi.ee 
