feodaal võis talle kuuluvat pärisorja müüa, osta, vahetada, aga ilma maata, vaid niisama orja. Orjale oli see selle kohapealt hea, et tal jäi oma maalapike samaks, ei pidanud koguaeg kolima. Arvata oli, et keskaja teed olid käänulised ja auklikud ning reisimiseks õige aeganõudvad, sest polnud vastavaid vahendeid, et seda parandada. Suurem põhjus oli see, et halb tee võis kujuneda feodaalile täiendavaks sissetulekuallikaks, sest tavaõiguste kohaselt kuulus ümberläinud vankrist mahapudenenud kraam maaomanikule. Suuremate linnade läheduses nähti rohkem vaeva sillutamiseks. See võtab rohkem vaeva, kui tänapäeval, polnud neid moodsaid teerulle ja sillutamis masinaid. Tänu sellele, et Prantsusmaal kuningas nõudis peateede pidevat korrastamist olid maanteed suhteliselt heas olukorras. Linnad ja linnade elanikkonna peatükis on kirjutatud põhimõtteliselt ainult linnade elanikkonnast. Kõrvale jäeti linnade kirjeldus, mis esineb alles hiljem peatükis Linnade välisilme
kadrikombestikus on laulul täiesti eriline roll.Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta. 19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada.Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku. Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski
Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. RÕIVASTUS 19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardikaru, kuid ka mardihobune, mardisokk, mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. 20
Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid eeliseid: see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad, kasvatada uusi kultuure, võidelda edukamalt ikaldustega; kui talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili või vastupidi. Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga ("viljasaagimine"). Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära, et anda pinnasele väetiseks tuhka. Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt käidi vilja jahvatamas elukutselise möldri juures. Harva tehti seda käsitsi kodustes tingimustes. Lisaks teraviljale kasvatati veel herneid, ube ja naereid.
Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli oli alguaastail kolhoosnike ainsaks elatusallikaks napil õueaiamaal kasvatatavad saadused ja paremal juhul ka lehm. Häda sunnil toimus pidev varastamine, mille eest olid ette nähtud väga karmid karistused. Isegi koristatud põllult mahapudenenud viljapeade noppimise eest oli 1930. aastatel ette nähtud surmanuhtlus. [redigeeri] Kolhoosi juhtimine Kolhoosi eesotsas oli kolhoosnike üldkoosoleku poolt valitav esimees. Need valimised olid samuti formaalsed nagu kõik valimised Nõukogude Liidus. Juhtkonda kuulusid veel aseesimehed ja peaspetsialistid: peaagronoom, peazootehnik, pearaamatupidaja jmt. Kolhoosi juhtkonna liikmete töötasud olid märgatavalt suuremad kui kolhoosi lihtliikmete omad. Kehtis premeerimise süsteem, mis
Kui veokasti pikkus on kopa laiusest kaks või enam korda suurem, täitke esmalt veokasti esiosa. Kaevandi täitmine Nõlval olevat kraavi täites asetage pinnas võimalusel kraavi kõrgemale küljele. Seadke kopp maapinna kõrgusele. Valige kopa kõrgus ja kaevamiskiirus, mis tagab maksimaalse kaevamissügavuse, põhjustamata masina ülekoormust. Töötage kraavi suhtes täisnurga all, täites kopa ühekorraga. Jätke mahapudenenud pinnas kraavipervele, kuni kraav on täis. Kasutage mahapudenenud pinnast pinna viimistlemiseks, sõites piki kraavi madalale langetatud kopaga. Väljatõmbamine pehmest pinnasest Kui masin jääb pehmesse pinnasesse kinni, võib väljapääsemiseks kasutada koppa. Masina vabastamiseks tuleb midagi roomikute alla asetada, et lisada haarduvust. Tegutsege järgnevalt: Pinnasesse on vajunud üks roomik 1. pöörake nool sissevajunud roomiku poole, 90° nurga alla roomiku suhtes 2
Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta. Õlgedega maskeeritud 19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada. Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku. Loomamaskid Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist.
Tänapäeval võiksid metsõunad sobida veini kääritamiseks. Mets-õunapuu on üks kultuursortide lähteliike ja kohane neile pookealuseks. Siiski sobib mets-õunapuu alusena hästi vaid mõne üksiku sordiga. Seetõttu kipub mets-õunapuu pookealusena unustuse hõlma vajuma. Tuntakse ka rippuvate okstega leinavormi. Sagedamini kui mets-õunapuud võib meie looduses näha metsistunud aed-õunapuid küll kunagiste taluaedade asemetel, aga ka teeservadel. Nad hakkavad mahapudenenud seemnetest kergesti kasvama. Metsistunud aed-õunapuu ei muutu mets-õunapuuks. Neil kahel liigil on kõige kergem vahet teha lehtede järgi: mets-õunapuu võrsed ja lehed on alt täiesti paljad, aed-õunapuu lehed ja nooremad oksad aga karvased. Viljuva puu määramine ei tohiks tekitada probleemi: mets-õunapuu pisikesi hapusid vilju on raske segi ajada aed- õunapuu suuremate ja magusamate õuntega. 5. Pärismaised puud-põõsad ravimiks. 5.1. Arukask (Betula pendlita).
annaabi.ee 
