joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule. (I) Säinas (Leuciscus idus) Kasvab 3050 cm pikkuseks. Külgedelt on värvuselt hõbedane, selg mustjasrohekas, valge kõhualusega, osad uimed on punakat värvi. äinas elutseb nõrga vooluga jõgedes ja järvedes, samuti leidub teda riimveelises rannikumeres. (I) Tõugjas (Aspius aspius) Suurus on tavaliselt kuni 80 cm (max 120 cm), kaal kuni 12 kg.Tõugjas elutseb suuremates mageveelistes vooluveekogudes ja järvedes. (I) Roosärg (Scardinius erythrophthalmus) Suurus on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt kuni 50 cm) ja raskus 250300 g (maksimaalselt 23 kg). Keha on suhteliselt kõrge, suu ülaseisune, värvuselt on selg hallikasroheline kuni pruunikasroheline, küljed kuldkollaka läikega, kõhu alune hõbedaselt hele. Uimed on orantsi kuni punaka tooniga. (I) Linask (Tinca tinca)on tavaliselt 2030 cm (maksimaalselt 70 cm), kaal kuni 10 kg. Linaski
Eutrofikatsioon on tavaliselt veekogude, harvem maa, rikastumine taimede toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades 4 negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Eutrofikatsioon võib aset leida nii mageveelistes kui soolase veega veekogudes. Mis on veeringe? Looduses toimub pidev veeringe. Vesi esineb looduses vedelas, tahkes ja kaasilises. Aur – vesi – jää = kondenseerumine. Vett aurustub õhku praktiliselt kõikjalt, kõige rohkem maailmameredel. Veeringe ehk vee ringkäik ehk hüdroloogiline tsükkel on Maa vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all. Ringlemise käigus võivad muutuda vee agregaatolekud. Veeringe on üks osa Maa üldisest aineringest
kasutatakse 5% HCl, millega dolomiidid reageerivad nõrgalt. Dolomiitide ja lubjakivide vahel on olemas pidevad üleminekud, sest suurem osa dolomiite on tekkinud esialgsete lubjakivide dolomitiseerumise arvel. Meie aluspõhjas on tüüpilisi dolomiite vähem kui dolomitiseerunud lubjakivisid. Enam on dolomiiti siluri ajastu setete hulgas. Merglid on lüliks lubjakivide, savide vahel. Saikat materjali sisaldavad 25 -50%. Tekivad nii normaalse soolsusega meredes, laguunides kui ka mageveelistes järvedes. Tavaliselt hallika, roheka või kirju värvusega. Eesti aluspõhjas piiramatu levikuga. Tüüpilsemaks mergliks on siluris jaani lademes esinev rohekashall mergel. Allikalubja teke on seot. kaltsiumkarbonaadi väljasadestumisega allikates. Seda leidub rohkesti Lõuna-Eesti jõgede oruveerudel, teda kasutatakse happeliste muldade lupjamiseks. Järvelubi on settinud järvede põhja mitmesuguste lubivetikate kaasmõjul, kasut. Lõuna -Eesti happeliste muldade lupjamiseks.
Fusuliniidid olid foraminifeeride ehk karbiliste grupp, kes elasid madalveeliste merede põhjas ja olid Vara-Karbonis esindatud ainult mõne liigiga, kuid mitmekesistusid Hilis-Karbonis ja Permis. Permi kivimites on leitud umbes 5000 liiki fusuliniide. Kuigi nad olid amööbilaadsed ainuraksed, ületasid mõned liigid pikkuses 10 cm. 10 Magevee- ja maismaaelustik Hilis-Paleosoikumi mageveelistes keskkondades jätkasid arenemist kiiruimelised mageveekalad ning ka mageveehaid, kellega ei leidu sarnaseid tänapäevaseid liike. Rohkearvuliselt ilmusid ka mageveemolluskid; paljude erinevat liiki molluskite karpe leidub tolleaegsetes mageveesetetes. Maismaal hõivasid tähtsa ökoloogilise rolli putukad. Vanimad teadaolevad putukad pärinevad Vara-Devonist kuid need olid tiibadeta vormid. Vara-Karbonist pole leitud putukate fossiile kuid Hilis-Karbonis esineb rohkelt tiibadega vorme
Riigid ja veeökosüsteemide kasutajad peaksid vähendama raiskamist, püügiobjektiks mitteolevate liikide (nii kala kui ka teiste liikide) püüki ja toimet assotsieeruvatele ja sõltuvatele liikidele. 6.7 Kalapüüdmine, -käitlemine, -töötlemine ning kala ja kalasaaduste laialijaotamine peaks tagama toodete toiteväärtuse, kvaliteedi ja ohutuse, vähendama raiskamist ja viima miinimumini negatiivse toime keskkonnale. 6.8 Kriitilises seisundis olevad kala elupaigad mere ja mageveelistes ökosüsteemides, nagu märgalad, mangroovid, korallrifid, laguunid, turgutus- ja kudemisalad, peaksid olema kaitstud ja taastatud niipea kui võimalik ja seal, kus vajalik. Eriti hoolikalt tuleb kaitsta kalade elupaiku hävitamise, degradeerumise, saastamise ja muude kahjustavate inimmõjude eest, mis seavad ohtu kalavarude tervisliku seisundi ning eluvõime. 6
Ookeanis sügavamale minnes alguses liigiline mitmekesisus järsult kasvab ja siis järsult väheneb, järvedes hakkab kohe sügavamale minnes mitmekesisus kahanema. Areaaliefekt –mida suuremad veekogud, seda liigirikkamad on. Rifid Muudavad vee suunda ja tingimusi. On omane eri tüüpi organismide elukohaks. Veepinna suunas tõusev substraadi seljandik või plokk a) toestik – abiootilise tekkega (koosneb aluspõhja kivimitest, rändrahnudest, veesristest ja liivast) mageveelistes ja merelises keskkonnas b) inimtekkelised rifid - betoonplokkidest, vanade sõiduautode kered c) bioloogilisel teel moodustunud rifid – erinevate organismide skeletimaterjalidest. Korallriff esineb ainult meres. Rifid on hermatüüpsed või mittehermatüüpsed (kaltsiumkarbonaadi eraldamine). Korallitüübid: puud, lehed, vallid eksamis Koralltüüpide riffe moodustavad kõhtjalgsed – dendrotooma – lainetele avatud piirkondades, soojad, troopilised moodustavad väga püsivaid riffe
maa, rikastumine taimede toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Terminit kasutatakse tavaliselt iseloomustamaks ökosüsteemi esmatootjate (enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku) suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Eutrofikatsioon võib aset leida nii mageveelistes kui soolase veega veekogudes. Suhteliselt noor meri (ca 10 000 aastat). Läänemere on suletud, piiratud veevahetus ookeaniga (vesi uueneb ca 25 aastaga). Riimveeline, ruumala veidi üle 20 000 km3; sissevool jõgedest ca 470 km3 aastas. Valgala tunduvalt suurem kui mere pindala. Liigendatud kaldajoon ja topograafia; varieeruv põhja ehitus; suhteliselt madal meri (keskmine sügavus 52 m, maksimaalne sügavus 459 m). Tugev vertikaalne kihistatus (halokliin 60-70 m
annaabi.ee 
