Baikali järv Baikali järv Täpne asukoht • Venemaa ja Mongoolia riigipiiril • Ida-Siberi lõunaosas • 104-110N , 51-55E Üldandmed • Suurim sügavus 1637m (758m) • Pikkus 636km • Laius 80km • Soolsus 0‰ (mageveekogu) • Kaldajoone pikkus 2000km • Pindala 31 500km² • Ümbritseb Euraasia manner Veekogud ümbruses • Baikalisse suubub 1123 jõge • Väljavool Angara jõest • Sissevool peamiselt Selenge jõest, Barguzini jõest, Ülem-Angara jõest. • Baikalis on mitmeid kuumaveeallikaid (400m sügavusel) • Palju saari Baikalis Majandustegevus • Rohke kalapüük • Tselluloositehased • Soojuselektrijaamad • Keemiatehased • Turismitalud
ÄMBLIKULAADSED(puuk, ämblik) PUTUKAD(liblikad, mardikad) · Kogu keha lüliline · Jäsemed lülilised · Kolm suuremat osa- PEA - RINDMIK - TAGAKEHA · Keha katab VÄLISSKELETT kitiinainest(kinnituvad lihased) · Pea küljes jäsemepaaris=muudnunud lõugadeks · Avatud vereringe=selgmine süda(haraline+veresooned) JÕEVÄHK Puhtaveeline mageveekogu Ööloom (päeval varjus, öösel liigub) Rohekas kitiinkest-kaitsevärvus Pea ja rindmik kokkukasvanud Seljakilp-(kaitseb keha ja lõpuseid) Lüliline tagakeha Pea eesosas tugev jätke=süvendis, varre otsas liitsilmad 2 paari tundlaid : lühemad ja pikemad (haistmine+kompimine) Jalad · Peal 6 paari(ülalõuad 1p)+(alalõuad 2p) · 3 paari lõuajalgu toidu haaramine+tükeldamine · 4 paari rindmikujalgu käimseks
Mg SO4 Na SO3 Ca CO3 Ba PO4 K Cl Fe Kõige rohkem allikaid ( suuremad ) asuvad Pandivere kõrgustiku jalamil LÄÄNEMERI Areng · Baltijääpaisjärv 12 000 10 300 a · Yoldia meri 10 300 9300 a ühendus ookenaiga Rootsis · Antsülus jv 9300- 8000 a. Mageveekogu . maapind kerkis · Litoriinameri 8000- 400 a tagasi . ühendus Taani väinade kaudu Soolsus Läänemeri on riimveeline veekogu ( keskmise soolsusega) keskmine soolsus 8- 10 promill ( st . 8-10 g soola 1000 g vees ) Kõige soolasem Taani väinade juures ~26- 28 Kõige magedam on Põhjalahes, Soomelahes 1-3 Maailmamere keskmine soolsus 35% Näitajad Läänemeri 8-10 Punane meri 40
Merevee taseme tõus Kliima soojenemine tingib vee paisumise soojenedes ja ka jääliustike ja mandrijää sulamist. 20. sajandi jooksul on maailmamere keskmine veetase tõusnud 10-20 cm. Veetaseme tõus suurendab ohtu üleujutustele. Veetaseme tõus võib põhjustada ka tugevaid torme. Rannikualadel põhjustab kõrgenenud veetase erosiooni. Merevee pealetungist maismaale tungib soolane merevesi mageveevarudesse(jõed,järved) ja rikub mageveekogu elustiku. Merevee pealetung hävitab ka rannikualadel elupaigad(rannaniidud). Veetaseme tõusuga muutub veealustel liikidel elutingimused(valgus, soojus). Veereostuse mõju keskkonnale ja inimeste tervisele Veekogude reostuse tulemusena võivad veekogud kinni kasvada, loomastik ja taimestik hävida. Puhta vee varud vähenevad mis suurendab veepuudust. Põhjavee kvaliteet langeb , levivad haigused. Reostus on riigipiire ületav. Vee reostus mõjub inimesele vastavalt reostuse astmele
Guajaana mägismaa hõlmab ligi poole Venezuela territooriumist. Valitseb lähisekvatoriaalne, edelaosas ekvatoriaalne kliima. Umbes. 56% Venezuela territooriumist katab mets(peamiselt mägedes). Orinoco tasandikel laiub peamiselt piusrohtla, Maracaibo madalikul kuivrohtlat ja soid, rannikul mangroove. Valdav osa Venezuela jõgedest kuulub Orinoco jõestikku. Suur Maracaibo laguunjärv(16 311 km2)on väine kaudu ühenduses Venezuela lahega. Suurim looduslik mageveekogu on Valencia järv(350 km2, sügavus 39m). rikkalikult leidub naftat (ladina- ameerika suurim varu), maagaasi, boksiiti, rauamaaki, kivisütt ja kulda. Venezuelas elab 323 liiki imetajaid, endeeme on 16 ja ohustatud 27 liiki, sh. Pakaraana, hiidvöölane, jõemanaati, inia, prillkaru, võsakoer ja pikakarvaline ämmalahv. Linde on 1417 liiki, neist pesitseb 547 liiki. Eriti palju on papagoilasi, koolibrilasi ja värvulistest tikatlasi. Roomajaid on 322 ja kahepaikseid 246 liiki. MAJANDUS:
Väiksemad aluskorra kõrgendid on nt Uljaste kuplistik, Kärdla astrobleem.. Pealiskord – settekivimite kompleks, mis katab aluskorra moondunud, kurdunud ja murrangutest lõhestunud kivimeid. Pealiskorra kivimid on samuti nõrgalt kallutatud monoklinaalse- või peaaegu rõhtlasuvusega. Vendi ladestu – vanim pealiskorra ladestu, mis kuhjus aguaegkonna lõpus u 600 kuni 570 milj a tagasi, kui Põhja- ja Kirde-Eesti aladel oli ulatuslik mageveekogu. Kuna see veekogu tungis meie aladele idast, väheneb vendi setendite paksus läääne suunas ning Lääne- ja Edela-E need puuduvad täielikult (seal olid mandrilised tingimused sellel ajal). Esindatud on erinevad setendid jämedateralised liivakividest kuni savideni. Alates Tallinna meridiaanist lääne poole leiame liivakivi ja savi vahekihtidega aleuriite; Rakverest itta aga ilmub ka Kotlini savikiht, mis pakseneb ida suunas. Eestist
rämeda häälitsuse järgi. jäme punakas-oranzh musta tipuga saartel, harva ka nokk. Neil on must pealagi, valge sisemaal mõne suure kael, kõht ja saba. Keha pealmine osa mageveekogu ääres. on helehall, tiivaalused on heledad tumedate otsasulgedega. Saba on Räusktiir Kurvitsalised vähem harali kui teistel tiirudel. Väiketiir Meriski Merisklased Meriskil on omamoodi kisa Meriski on varesesuurune kontrastse Meriski elupaigaks on
Jõhvi kandis sisaldavad magnetiiti ja hematiiti, mis põhjustavad seal tugeva magnetilise anomaalia. Asuvad 500 m sügavusel tööstuslikku tähtsust pole. Aluskorra kivimid on täis lõhesid, lõhed täitunud soonkivimitega. Mõnes kohas säilinud tektooniline aktiivsus. Pealiskord settekivimite kompleks, mis katab aluskorda. Paiknevad peaaegu rõhtsalt, kuid on lõhesid ja settelünki. VENDI ladestu vanim 600-570 milj.aastat tagasi. Sel ajal oli Kirde- ja Põhja Eesti alal mageveekogu, kuhu settisid liivad ja savi vahekihtidega aleuroliidid. (Aleuroliit on liivast peenem ja savist jämedam settefraktsioon.) Lääne- ja Edela Eestis vendi setted puuduvad. Fauna- ja elutegevuse jäänused setetes peaaegu puuduvad. Jälgi vaid vetikatest. Vendi setendid Eestis ei paljandu. Vendi tähtsus purdkivimites leiduvad reostumata põhjaveevarud nn kambriumi-vendi põhjaveekompleks. Vendile järgnes pikim maismaaline periood, mille vältel osa Vendi kihistut kanti laiali.
liha (eriti metsloomaliha) piisav termiline töötlus 100ºC juures 2,5 tundi; näriliste tõrje. DIFÜLLOBOTROOS ehk LAIUSSTÕBI Haigusnähud: · Enamasti kulgeb laiusstõbi kaebusteta. · Vahel esineb ebamugavustunne kõhus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kaalulangus, nõrkus ja/või jõuetus. · Tarbib B12 vitamiini ja võib põhjustada sellest tuleneva aneemia Joonis 2 Laiussiga on saastunud enim Peipsi järve kalad- haug, ahven, koha, kiisk. See on mageveekogu kalade haigus. Tekkepõhjused ja mehhanismid: Laiussi munad satuvad haigestunute väljaheitega vette, kus nad satuvad koorikloomade ja kalade sisse. Inimene nakatub, kui sööb pooltoorest või vähesoolatud mageveekala. Laiussi pikkus on 3-6 meetrit, laius 1-2 cm. Uss areneb täiskasvanuks umbes ühe kuu jooksul ja võib elada isegi kuni 25 aastat. Peensooles kinnitub täiskasvanud uss iminappadega sooleseina külge ning muneb
Mikroelemendid: raskemetallid: raud, tsink, vask ja magneesium ja vitamiinid: B12 (tsüanokobalamiin), biotiin, diamiin. Kaks viimast on vetikatele olulised. Kõik need toitained mõjutavad fotosünteesi käiku ja primaarproduktsiooni. Suurimaks mõjutajaks on aga makrotoitained, peamiselt fosfor (magevees) ja lämmastik (soolases vees). Läänemeres Gdanski piirkonnas võib limiteerivaks olla fosfor, sest see käitub nagu mageveekogu. Läänemeres on enamus liike merelised. Väiksemad vormid. Iga raku ümber vees on nn piirkiht (DBL). Piirkihis on difusioon (Difusioon on ainete iseeneslik segunemine, ehk ühe aine molekulide tungimine teise aine molekulide vahele. Passiivse transpordi üks viise) takistatud, piiratud. Mida väiksem on rakk, seda väiksem ka piirkiht (pinna ja mahu suhe). See annab aga väiksele organismile füsioloogilise eelise madalate toitainetekontsentratsioonide korral
Eluviis: Nugivad ja kasvavad suureks putukates, näiteks mardikates, kiilides, tirtsudes; väljuvad (alati vette) vaid sigimiseks, siis enam ei toitu. Vastne on kidalise kärsaga, väljub munast putuka sooles. Õhuputukaisse satuvad kuivanud munadest või veeputukate söömisel. 23. Magevee ümarusse (Nematoda): kust neid võib leida, ja kuidas välja näevad, millest elavad Hydromermis grandis, H. contorta, Bathymermis longissima, Gastromermis inferios: elavad enamasti mageveekogu põhjakihis; mitme cm pikkused, peene silinderja kehaga valged, kollased või lillakad, tõmbuvad rõngasse. Nugivad putukates, väljuvad alles täiskasvanuna ja ainult sigimiseks, siis enam ei toitu. 24. Kummarloomade (Kamptozoa) ja sammalloomade (Bryozoa) ehituse ja eluviisi võrdlus Kummarloomade ehitus: Loomik peekri kujuline, tolle servas kombitsad, mille ripsmed suunavad vett keskelt eemale. Suu ja pärak mõlemad keset kombitsaid, vars kinnitub looma seljapoolele
Enamik nendest ei suuda teha valikut. Vees hõljuvad osakesed = seston, orgaanilisi komponente nimetatakse biosestoniks (filtreerijate toit); abioseston ehk hõljumi mineraalne osa. Seston tekib, kui plankton hakkab allapoole vajuma ning veel lisandub „lumi“. Jõgedes kuulub sestoni juurde veel lagunenud lehtede osakesed ning kaldataimed. Kõige rohkem on sestonit pindmistes kihtides, põhja jõuab umbes 1-2 %. Magevee biogeograafia Mageveekogu puhul avaldab suurimat mõju kaldaäärne taimestik. Suvel on veekogu temperatuur varjus madalam ja sügisel rikastavad langevad lehed oluliselt põhjakooslusi. Mageveetaksonite ja maismaa bioomide geograafilise leviku vahel on tugev seos. Liikide arv suureneb laiuskraadide vähenedes –ekvaatori piirkonnas on see maksimaalne. Paralleelselt on seos liigi geograafilise leviku ja laiuskraadi vahel. Temperatuuri ja teiste
annaabi.ee 
