Pitsist tooteid: · kraed; · motiivid; · zabood; · linikud jm. Kasutamiskoha järgi: · äärepits; · vahepits; · pitsist tooted. Õhukesed pitsid lilledega ja geomeetriliste kujunditega muster. Reljeefsed pitsid punutakse kontuurniiti kasutades. Foonipitsid meenutavad käsipitse, muster tihedam, geomeetrilisem. Tikitud pitsid e broderiipitsid muster õmmeldakse riidele madalpistes ja südamik lõigatakse välja. TALLINN 2009 2 Pitskangas lai, mustriline, läbipaistev riie. Gipüürpits pidulik ja selgemustriline. Mustri üksikud osad on ühendatud hõreda võrguga. Saadakse õhukesel lõuendil, millele tehakse masinväljaõmblus ja hiljem alus söövitatakse(?).
koeks 120m lõnga Sukad valged peenest villasest, seurte ka linasest või puuvillasest lõngast koekirjalised vikkelsukad. Jalanõud on pastlad. Eheteks kuhiksõlg ja helmed. Krae kinnituseks punane siidist pael. Taskurätt materjaliks valge labane linane riie, 36*60 cm, otstel 3 cm laiune pilupalistus, piki külgedel lihtpalistus, otstel punane kiri madalpistes tikitud, igas nurgas 3 tutti. Kasutatud kirjandus Kaarma, K ; Voolmaa, A ; Eesti rahvarõivad. Rahvarõivaste valmistamise juhend . Tln. Eesti raamat, 1981, lk 45 Nõukogude naine, - 1968, Nr 5
hõlmakaunistused. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, omapäraseks võib pidada neolõnga sissekudumist ning sissepressitud seelikuvolte. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti rohkesti Läänemaal, kus neid kooti punasel põhjal mitmesugustes ruudukombinatsioonides. 20. sajandi algul hakati mõnes kihelkonnas (Lihula, Kirbla) seelikule tikkima madalpistes õiemotiive. Üldse kandsid Lääne-Eesti naised rahvarõivaseelikuid kaua, igapäevarõivana 20. sajandi keskpaigani. SAARED Kolme suurema saare - Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu rõivastus kujunes Mandri-Eestiga võrreldes mitmeti erilaadseks. Naiste ülikonnale olid iseloomulikud kurrutatud (kuumade leibade abil plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandi I poolel Saaremaal ja Muhus põikitriibulisteks.
täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) · ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga · iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad · Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti · Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks · 19
Kontrolltöö 1.Lõunaeestis oli juures palju venejooni, punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades. Põhja eestis- naised kandsid varrukateta särki, ja selle peal ja selle peal varrukatega pihakatet käiseid. Lillkiri mis tikiti madalpistes käistele ja tanudele. Peas kandsid pottmütsi. 2. Teraviljad- nisu hakati kasvatama 19. saj. Kaer ja rukis I aastatuhandel m.a.j, oder 2 aastatuhandest e.m.a. Jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsama toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit. Vees keedetud koogid ehk käkid. Odrajahust küpsetati karaskit. Tehti erinevaid putrusid. Köögiviljad- 19- 20 saj. Naeris, kaalikas söödi ohtralt, kapsas hapendatult, porgand, sibul,
sajandi teisel kümnendist peale tikkima madal-, side- ja varspistes mustreid hobusepeade ja raudadega. Kandes endas õnne, kodurahu, jõukuse ja heaolu sümboolikat, said need maarahva seas populaarseks. Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal.
Võrkpõhjaga pits oli 45 cm laiune, selles oli kas geomeetriline või stiliseeritud taimornamendis kiri, mida ümbritses jäme värviline kontuurniit. Pitsi kudumise ajal sisseveetud kontuurniit oli kas tumesinine ja punane villane või helesinine linane lõng. Kraed (vahel ka varruka värvleid) kaunistati tumedakoloriidilise villase tikandiga. Tikkimisel kasutati hästi peeniket tumesinist, punast ja rohelist heiet. Kraekirjades valitseb madalpistes stiliseeritud taimeaineline ornament, mille iseärasuseks on sirged jooned. Ornamenti ääristavad tihedalt pinda katvatest siksakkidest, ruutudest või rombidest koosnevad äärekirjad. Keskkirjades domineerivad ristide ja harkide kõrval taimelised motiivid. Iseloomulik on tikandi tihedus, nii et katmata linast pinda peaaegu ei esine ja muster krae otsas mõjub ühtlase värvilaiguna. Ornamendi esiletõstmiseks ja läikefekti saavutamiseks on sellele
linast 48 lõnga -> 108m koeks 120m lõnga Sukad olid valged peenest villasest, setudel ka linasest või puuvillasest lõngast koekirjalised vikkelsukad. Jalanõud olid pastlad. Ehetek s kuhiksõlg ja helmed. Krae kinnituseks punane siidist pael. Taskurätt materjaliks valge labane linane riie, 36*60 cm, otstel 3 cm laiune pilupalistus, piki külgedel lihtpalistus, otstel punane kiri madalpistes tikitud, igas nurgas 3 tutti. 2. RAHVUSLIKU NUKU VALMISTAMINE 2.1 Nuku õmblemine. Materjalid: 1. Paksemat ihuvärvi trikotaazi või tihedakoelist puuvillast riiet nuku kehaks 2. Maavillast hele ja tume pruuni,beezi,valget lõnga juusteks 3. Sinist, punast ja musta tikkimislõnga,nööpe näo tegemiseks 4. Mahulist vatiini täiteks 5. Heledat tooni peenikest õmblusniiti Lõiked detailide lõikamiseks (lisa nr.1): 1
särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse?
annaabi.ee 
