talupoegade omale. Taaskehtestati sunnismaisus, talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse. 1600 aastal andis Karl 9-s korralduse ühtlustada maksud kogu P-Eestis. 1645 fikseeriti Eestimaa kuberneri Gustav Oxienstierna maakorraldusega sunnismaisus ja pärisorjus juriidiliselt. 1668 avaldas Liivimaa kindralkuberner Clas Tott maapolitseikorralduse, mis samuti määras talupojad pärisorjuslikku seisundisse 17, saj keskel- toimus kohaliku talurahva lõplik pärisorjastamine. 1680 keskel- Rootsis nn suur reduktsioon, mille eesmärk oli Eestis, Liivimaal ja saaremal kõik mõisnikele antud maad riigile tagasi võtta. Loodi reduktsioonikomisjon, mõisnike võõim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Reduktsioon vabastas talupojad pärisorjusest. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik made hindamine ja kaardistamine, mida tegid adramaarevisjonid
Mõisniku kohustuseks oli teenimine ratsaväes. Taani aladel (Saaremaal) kinnitas Taani võim aadlike senised eesõigused, kuid talupoegade õigused said olema suuremad, kui mandri peal. Mõisakoormised säilisid, rängim neist oli teokohustus. 17. sajand 1681. aastal kaotati Liivimaa ja 1687. aastal Eestimaa riigimõisates kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi ning toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud mõisate reduktsiooniga, aastal 1672, läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes kuna Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. Koormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Koormiste täpne fikseerimine vakuraamatutes piiras mõisnike kuritarvitusi
adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks. Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi. Seoses Rootsi ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast
rent saaks makstud. - Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised. - 1865. ei võinud mõisnik enam talupoega karistada ihunuhtlusega (kodukariõigus). - 1868. lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ja mindi üle täielikult raharendile. - Talusid hakati päriseks ostma, mõisnik ise valis kellele müüs maa ja talu. 2. Talurahvaseadused: · Clas Toti määrus 1668. avaldas Clas Tott maapolitseikorralduse, milles rõhutati talupoegade pärisorjuslikku seisundit Liivimaal. 1645. fikseeriti pärisorjus ja sunnismaisus P-E, Gustav Oxenstier. · Roseni deklaratsioon Otto Fabian Roseni seletuskiri 1739. aastast. Talupoeg pärisori, mõisnik võis müüa, vahetada, pärandada nagu muud mõisa vara. Talupoja maa ja vara kuulusid mõisnikule. Maa kasutamiseks pidi tp. tegema mõisakoormisi, mille suurus polnud fikseeritud.
neid süüdistati kuninga solvamises, kuritegelikes kirjutistes ja mässulises tegutsemises; ta mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega; ometi õnnestus tal põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid Rootsi vastu. Pärisorjust kinnitavate korralduste kinnitamine - 1645. a (Eestimaal) uuendati maakorraldust, mis fikseeris sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis. 1688. a (Liivimaal) avaldas Liivima kindralkuberner maapolitseikorralduse, mis samuti toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Vakuraamat - Redutseeritud mõisates sisse seatud raamatus, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Rakmetegu - teotöö liik, keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga. Jalategu - teoline jalgsi suvehooajal, seda tegid enamasti naised ja alaealised.
süüdistati kuninga solvamises, kuritegelikes kirjutistes ja mässulises tegutsemises; ta mõisteti surma koos varanduse konfiskeerimisega; ometi õnnestus tal põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid Rootsi vastu. *Pärisorjust kinnitavate korralduste kinnitamine- 1645 aastal (Eestimaal) uuendati maakorraldust, mis fikseeris sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis. 1688. aastal (Liivimaal) avaldas Liivima kindralkuberner maapolitseikorralduse, mis samuti toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Nõnda oli Rooti võimu all oleks pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. *Vakuraamat- Redutseeritud mõisates sisse seatud raamatus, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Koormiste täpne fikseerimine piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi.
kuna rahvaarv oli sõdade käigus vähenenud, kasvas teokoormiste hulk talurahva olukord aadlivõimu ajal: läänistamiste tõttu vähenes riigimaade osa ja talurahva olukord halvenes veelgi aadli õigused kinnitati seadusega Eestimaal 1645. a kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus fikseeris sunnismaisuse ja pärisorjuse PõhjaEestis Liivimaal avaldas 1671. a Liivimaa kuberner Clas Totti maapolitseikorralduse, mis samuti toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit mõisate arv kasvas üle tuhande koos sellega kasvasid teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku suvast mõisate külvipinda suurendati talumaade arvel ja talupõldude osa langes poole võrra põlluharimisviisid jäid endiseks teokoormine kujunes peamiseks rendivormiks, see jagunes: rakmetegu (mees pidi hobusega mõisa
annaabi.ee 
