poole, jäädes hüppe ajal liikumatusse asendisse. Lati otsad peavad asetsema tugedel nii, et latt kukuks hüppaja puudutusest vabalt kas ette- või tahapoole. Toed ei tohi olla kaetud kummi või mõne muu hõõrdumist suurendava materjaliga. Tugedel ei tohi olla elastsust suurendavaid lisaseadmeid. Toed peavad paiknema mõlemal tellingupostil rajapinnast võrdsel kõrgusel. 9. Lati otste ja tellingute siseserva vahele peab jääma vähemalt 1 cm laiune pilu. Maandumiskast - 3. Maandumiskasti (maandumismati) minimaalmõõtmed on 5m x 3m. Soovitatavalt ei tohiks maandumispaik olla väiksem, kui 6m x 4m x 0,7 m. Märkus: Maandumismati ja tellingute vahele peab jääma vähemalt 10 cm, vaba ruumi, et mattide puutumine vastu tellinguid ei põhjustaks lati kukkumist. Kaugushüpe - Kaugus- ja kolmikhüppe hoovõturada peab olema vähemalt 40 m, võimaluse korral 45 m pikk ning 1,22 + 0,01 m lai. Rada peab olema 5 cm laiuste valgete joontega tähistatud. Märkus: Enne 1. jaanuari 2004
Kõrvalised mõjud: Kui on ilmne, et latt kukkus alla võistlejast sõltumatutel asjaoludel (näiteks tuule mõjul): loetakse katse õnnestunuks, kui latt kukub alla peale seda kui võistleja on selle „puhtalt“ (riivamata) ületanud; kõigil teistel juhtudel antakse võistlejale uus katse. Võistlus: Võistlejal on õigus nõuda hüppetellingute paigutamist enda poolt soovitud asendisse teibakasti tagaseina rajapinnaga lõikumise kohast („nulljoonest“) maandumiskasti suunas 80 cm kaugusele ulatuvas vahemikus. Esimeseks hüppeks soovitud tellingute asendi peab võistleja teatama kohtunikele enne võistluse algust, see märgitakse protokolli. Soovides muuta senist hüppetellingute asendit, peab võistleja sellest kohtunikele teatama enne, kui need on seatud tema poolt varem tellitud asendisse ja hakkab jooksma katseks valmistumiseks ettenähtud aeg. Katse loetakse ebaõnnestunuks, kui: võistleja puudutusest tingituna ei jää latt peale hüpet mõlemale
parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses
parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses
(a) Võistleja ajab katset sooritades lati maha; (b) Võistleja puudutab latti ületamata mõne kehaosaga maandumispaika või maapinda hüppetellingute vahel või nendest väljaspool, teiselpool tellingute esiserva maapinnaga ristuvat tasapinda. M 182 7.Kaugushüppes mõõdetakse tulemused 1 cm täpsusega, kusjuures tulemus ümardatakse alati väiksema täissentimeetrini. M 184 8.Hüppe pikkus mõõdetakse võistleja mistahes kehaosa või hüppekingade poolt maandumiskasti tehtud, äratõukejoonele lähimast jäljest. M 185 9.N naised; NJ naisjuuniorid; T tüdrukud; M mehed; MJ meesjuuniorid; P poisid. M 187 10.Ringis toimuvad kuulitõuke ja kettaheite katsed. Odaviske katsed toimuvad hoovõturajal. M 187 11.Ringi ääris valmistatakse rauast, terasest või muust sobivast materjalist. M 187 12.Oda teravik peab tervenisti maanduma sektorijoonte siseservade vahele. M 187 13
pikk ning 1,22 + 0,01 m lai. Rada peab olema 5 cm laiuste valgete joontega tähistatud. Äratõukepakk valmistatakse puidust või muust sobivast jäigast materjalist risttahukana, millesse võistleja naeliku naelad tungivad, kuid sinna kinni ei jää. Pakk peab olema 1,22 m + 0,01 m pikk, 20 cm +/- 2 mm lai ja maksimaalselt 10 cm paks. Pakk peab olema valge. Maandumiskast peab olema 2,75 - 3 m lai. Kui vähegi võimalik, peab hoovõturaja telgjoon ühtima maandumiskasti telgjoonega. Äratõukejoone kaugus maandumiskasti tagaservast peab olema vähemalt 10 m. Äratõukejoon peab paiknema mandumiskasti esiservast 1 kuni 3 m kaugusel. Võistlus: Katse loetakse ebaõnnestunuks, kui võistleja: (a) Puudutab mingi kehaosaga rajapinda või plastiliiniga kaetud liistu äratõukejoone taga, olenemata sellest, kas ta “jookseb läbi” või sooritab hüppe;
väljaastumishüpe, rullhüpe ja sisejalahüpe. Nüüdisaegne kõrgushüpe peab oma ametlikku ajaarvestust rohkem kui sajanditagusest võistlusest tulemusega 1.67,6 sai esimeseks Inglismaa rekordiomanikuks R.Mitchell. Ta ületas lati üleastumistehnikas, mida praegugi osa algajaid hüppajaid kasutab. Võrreldes võimlemishüppega tagas liigutuste ökonoomsus, sooritamise lihtsus ja kindel maandumine jalgadele sellele hüppeviisile laialdase populaarsuse. Kuid liivaga täidetud maandumiskasti puudumine pidurdas kauaks uute, veel täiuslikumate hüppeviiside kasutuselevõtmist. Alates 186.????aastast levib kõrgushüpe laialdasel Euroopas ja Ameerikas. Paranevad sportlaste tulemused. Progressi ei taga mitte ainult hüppajate kiirusliku jõu kasv, vaid ka täiustuv lati ületamise tehnika. Kui esimesed 30 aastat paranesid tulemused peamiselt äratõuke täiustamise arvel, siis järgneval 30 aastal toimus kõrgushüppe areng peamiselt lati ületamise tehnika täiustamise arvel.
tulemuse alusel kõigist kuuest katsest. Kui kahe või enama võistleja parim tulemus on võrdne, saab parema koha võistleja, kelle paremuselt järgmine hüpe oli (kõigist kuuest katsest) oli pikim. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui hüppaja: ·jooksis üle hüppepaku või sellest mööda, · sooritas äratõuke paku kõrvalt, ·puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga, ·puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal, ·kui on lähim maandumisjälg maandumiskastis, ·väljus maandumiskastist hüppepaku suunas (tahapoole), 5 ·kasutas saltoga hüppetehnikat. Hoojooks Kaugushüppes võib kasutada natuke haarava sammuga hoojooksu - viimasel 10-15 meetril ei tohi kiirus muutuda (kergem äratõukesse minna). Vastavalt väsimuse
Vähem kui kaheksa võistleja puhul on kõigil kuus katset.Äratõuge peab toimuma hüppepakult või hoovõturajalt enne pakku. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks,kui hüppaja jooksis üle hüppepaku,sooritas äratõuke paku kõrvalt, puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga,puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal,kui on lähim maandumis- jälg kastis,väljas kastist hüppepaku suunas või kasutas saltoga hüppetehnikat. Hüppe tulemust mõõdetakse sirgjooneliselt risti mõõtejoonega maandumisjälje hüpepakule lähimast punktist.Mõõdulindi nullpunkt on kastis.Tulemus mõõdetakse täissentimeetrites ümardamisega vähenemise suunas.Õnnestunud hüpped märgitakse numbrilise tulemusega,ebaõnnestunud
Iga võistleja sooritab kolm katset. 8 paremat võistlejat pääsevad finaali, kus neile antakse veel kolm katset. Kui aga võistlustel osalejaid on vähem kui kaheksa, saavad kõik võistlejad kuus katset. Hüpe loetakse ebaõnnestunuks, kui hüppaja: 1. jooksis üle hüppepaku või sellest mööda, 2. sooritas äratõuke paku kõrvalt, 3. puudutas hüpet sooritamata või hüppe ajal mõne kehaosaga maapinda mõõtejoone taga, 4. puudutas maandumisel maapinda väljaspool maandumiskasti äratõukepakule lähemal, kui on lähim maandumisjälg maandumiskastis, 5. väljus maandumiskastist hüppepaku suunas (tahapoole), 6. kasutas saltoga hüppetehnikat. Hüppe tulemus mõõdetakse maandumisjälje (mille hüppaja on jätnud maandusmikasti ükskõik millise kehaosaga) hüpepakule lähimast punktist. Mõõtmine toimub sirgjooneliselt risti mõõtejoonega või selle pikendusega. Mõõdulindi nullpunkt on maandumiskastis.
annaabi.ee 
