a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60...70 kg, järadel 85...95 kg, villatoodang aastas 2,5...3,5 kg, villa peenus 30...33 m ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. MERIINO LAMMAS
Eesti maalammas väikese kehamassiga, täiskasvanud uttedel 30-40 kg. Vill ebaühtlik, sarvedega, valge villaga loomade kõrval oli ka pigmenteerunud villaga lambaid. 30- aastatel kutsus Eesti riik kokku komisjoni, kes pidi otsustama mis maalambast saab, kuna kasvatajad ei tahtnud seda lammast kasvatada, sest ta oli nii palju väiksem, halvema liha ja villajõudlusega. Komisjon võttis otsuse vastu, et eesti maalamba tõugu ei tunnustata ja tõuraamatut ei hakatud pidama. Peale seda maalammaste arvukus langes ja praktilised farmid hävisid. 50- aastatel, kui käidi Lõuna-Eesti farmides ringi, siis öeldi, et maalambaid oli järgi jäänud 15% Lõuna Eesti farmidest. 2003. aastal on Eesti registreeritud Eesti Maalambakasvatajate ühing. Koguti eelkõige saartelt kokku lambad, kes eristusid tumedapealistest ja heledapealistest ning selle ühingu eestvõttel tehti geeniuuringud, mille tulemusi on kajastatud kahepidiselt. Maaülikooli teadlased on
eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. 1934.a. toodi 19 sropsiri lammmast veel Inglismaalt, 1935.a. 36 sropsirit Rootsist ja 1936.a. 45 sropsirit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn. jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40000-50000 eesti 10 kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle sropsiri ja sropsiri ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis sropsiri lammasteks Jõudlus, arvukus Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 Nm). Üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama villaga. Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 3
kasvatatud mõisnikeinitsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1. kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2. peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3. lihalammaste kasvatamise periood 19. sajandi teisel poolel; 4. kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a eesti tumedapealise ja eesti valgepealine lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
400ni. · Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus. · Eesti seatõugude omavaheline erinevus on aastate viisi varieerunud sõltuvalt sellest, mil määral sel ajaperioodil kasutati importmaterjali. Eesti suur valge tõug Eesti maatõug 82. eesti lambatõud · .Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas
suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19.sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19.sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958.a. ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline
Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom – Euroopa, Uus-Meremaa, USA ida osariigid. Villalambad – meriino lambad; peenvilla –Austraalia, Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Piimakasvatus 2) Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Nende lambatõugude väljakujunemisel eristatakse 4 perioodi: 1) Kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega. 2) Peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. saj esimesel poolel. 3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 1 Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. aastat, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast
sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllat peene luustikuga. 82. Eesti lambatõud eesti valgepealine tõug- lambad on peenema luustikuga ja tagasihoidliku kehamassiga. pea näoosa ja jalad villavabad. on parandatud soome maalambaga. suurenes viljakus, kehamass ei suurenenud, villa kvaliteet ja lihajõuldus nõrgad. eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958 tunnustati eesti valgepealine tõug. eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill. pea ja jalad villavabad ning kaetud valge karvaga. eesti tumedapealine lammas- sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926a. kui rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted
annaabi.ee 
