4. oktoobril 1788 kinnitas Katariina II Võru linna vapi. Esialgu juhtis linna politseimeister major Georg Gottfried Osterhausen. 1790. aastal valiti Võrus esimene kolmeliikmeline magistraat ja linnanõukogu. Esimeseks linnapeaks sai Friedrich Ambrosius Schroeder ja bürgermeistriks Georg Heinrich Franzen. Pärast Katariina II surma 1796. aastal troonile saanud Paul I kaotas asehalduskorra ja tunnistas kehtetuks linnaseaduse. Võru kaotas 1796. aastal ajutiselt maakonnalinna õigused ning moodustati ühine Tartu-Võru kaksikmaakond. 1797. aastast aga mindi tagasi vana haldus- ja valitsemiskorra juurde. 1888. aastal sai Võru maakonnalinna õigused tagasi. Kasutatud allikad: https://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5ru https://www.google.ee/search?q=v%C3%B5ru&espv=2&tbm=isch&imgil=5veaYQymn1HuYM %253A%253BozKxxJvBfBD0JM%253Bhttps%25253A%25252F%25252Fet.wikipedia.org %25252Fwiki%25252FV %25252525C3%25252525B5ru_raudteejaam&source=iu&pf=m&fir=5veaYQymn1HuYM
Viljandist Türi kaudu Tallinna Majanduse, sealjuures siseturu areng tekitas vajaduse ehitada laiarööpmelise raudtee kõrvale kitsarööpmelisi nn juurdeveoteid. Nende ehitamise eesotsas oli Juurdeveo Raudteede Selts. Valmis kitsarööpmeline raudtee Valga Pärnu koos Viljandi haruteega, ees ootamas Viljandi ühendamine Tallinnaga raudteed kaudu. Trassi valikul eelistati Järvakandile Paidet. Raudtee Paide kaudu kujunes lühemaks ja võimaldaks maakonnalinna ja selle tagamaade paremat arengut. Paide raad oli vastu. Kardeti, et rong toob linna sulisid, odava kauba tulek vähendab kaupmeeste kasusid, inimestel tekivad unehäired, vedurisuits tekitab tuberkuloosi ja vähki, vähendab lehmade piimaandi. Tänu Paide keeldumisele märgiti raudteesiht maha Türi Püha Martini kiriku lähedale Alliku mõisalt ostetud maadele. Siit ka raudteejaama esimene nimi Allenküll, Alliku saksakeelne vaste
Taust: kaks aastat pärast "Kevade" ilmumist viis I maailmasõda noore autori kodunt neljaks aastaks eemale. Ta kohtus neiu Valentinaga ja 1918 aastal sai ta poja Georgi isaks. Kroonilise keskkõrvapõletiku tõttu sõjaväeteenistusest vabastatud kirjanik võttis oma pere ja suundus Valgevenemaalt kodulinna Tartu poole 1918. aasta hilissuvel. Teekond kujunes arvatust hoopis raskemaks. Esialgu sõideti umbes 60 kilomeetrit laevaga, siis umbes 70 kilomeetrit hobusega maakonnalinna Polotskisse, kus tuli veel läbi teha 2-nädalane karantiin. Polotskist Tartusse sõideti juba rongiga. Perekond jõudis Tartusse paar kuud enne Vabadussõja algust. Ajajärk oli pöördeline. Jutustusest: ,,Inderlin" on lüüriline reisijutustust oma pere keerulisest teekonnast läbi sõjaaegse Venemaa Eestisse. Inderlin oli ta poja üks hellitusnimedest, mille inspireeris poisi emapoolse vanaema hüpituslaul "Inder-linder-linder-lin". See
ka eestlastele. 1765. aastal võttis Eestimaa rüütelkond kooli juhtimise aga täielikult enda 14 kätte ja muutis selle rangelt seisuslikuks aadli-õppeasutuseks. Gümnaasiumiga võrreldes oli toomkooli õppekava tunduvalt tugevama reaalkallakuga (Vahtre, 2000). Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist. Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas. Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus vene õppekeelega alamrahvakool asutati Narvas
haridus- ja tervishoiukeskused ja maakonnasisese liikluse korraldajad. Tavaliselt on nende elanike arv 10 ja 20 tuhande vahel, sõltudes eelkõige maakonna enda rahvaarvust ja selle jõukusest. Üle-eestilisi ülesandeid maakonnalinnad tavaliselt ei täida, suuri tööstusettevõtteidki on neis vähe. See iseloomustus ei kehti päriselt Pärnu kohta, mis tänu kuurordi ning teisejärgulise sadama olemasolule on maakonnalinna seisundist sisuliselt ülekasvanud. Tööstustki on seal rohkem kui tavalises maakonnalinnas. Ka on Pärnu väikese linnastu tuumiklinn. Linnastus kokku elab umbes 50000 inimest. Tüüpilistena on välja kujunenud vanade maakondade linnad: Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Võru, isegi Valga. Uute maakondade keskused Põlva, Jõgeva, Rapla on märksa väiksemad ja vähem arenenud, Kärdla on maakonnalinn ainult nime poolest, tegelikult aga alev. Ida-Viru
08.1991 Loetletud võimuperioodidel on toimunud tähtsaid sisepoliitilisi muutusi, mis on toonud kaasa ka muutusi haldussüsteemis. Ajavahemikul 1713-1722, kui Venemaa polnud kindel, et ta Baltikumi endale saab, lõigati ära suur osa Ida-Eestist ja ühendati Ingerimaa kubermanguga. 1722 taastati kubermangud oma endises suuruses. Asehalduskord Katariina II ajal 1783-1796: Kubermangud asendati Tallinna ja Riia asehaldurkondadega. Ümber nimetati ka maakonnad, mis said maakonnalinna nimetused. N: Virumaa nimetati Rakvere Maakonnaks, Harjumaa nimetati Tallinna maakonnaks. Moodustati ka uusi maakondi: Paldiski maakond, Pärnu maakonnast eraldati Viljandi mk ja Tartu mk. Võru mk. Pärast Katariina II surma 1796 asehaldurkonnad asendati taas kubermangudega, maakonnad said oma endised nimed tagasi, alles jäid Viljandi ja Võru mk ja kaotati Paldiski mk. Veebruarirevolutsioon
Regioon on üsna suur ja seal asub kolm asulat, mis linnaks on väikesed, aleviks aga suured. Jõgeva (6400 elanikku) kuulutati maakonnalinnaks alles 1947. aastal, tegelikult pole ta selleks aga saanudki, kui mitte arvestada puhtakujulisi haldusasutusi. Teeninduskeskusena on ta kehvapoolne ja olulisi tööstusettevõtteid seal polegi (Werol Tehased asub linnast tükk maad eemal). Õieti on Jõgeva Eesti suurim alev. Osalt - pareminigi kui Jõgeva ise - täidab maakonnalinna ülesandeid Põltsamaa (4800), kus on mitu pisiettevõtet ja konservitehas. Ent asendi tõttu regiooni nurgas ei sobi Põltsamaa teeninduskeskuseks suuremale tagamaale. Ta võikski olla tugev alev Järvamaal. Elva tekkis pisikese suvituslinnakesena. Nõukogude ajal sai tast peamiselt Tartu eeslinn. Viimastel aastatel on Elva areng aga võtnud hoopis uue suuna: Elva hakkab muutuma tööstuslinnaks. Algul oli siin vaid väikesi õmbluskäitisi nagu igas vähegi kopsakamas alevis
mõjudele: kuidas toimus piiri valvamine, piiri ületamine, kuidas piirijoon lõhkus endisi ühendusteid, kuidas korraldati ümber transport ja liiklus, mis muutus kaubanduses ning mida kujutas endast kohalik salakaubandus. Muutusi Valga linnas ja selle 3 lähiümbruskonnas on vaadeldud Eesti poolelt seetõttu, et Valga linn jäi peamiselt ikkagi eestlastele ning lätlaste poolt uue samanimelise maakonnalinna ülesehitamise uurimine võiks lausa omaette teema olla. Muidugi on see suuresti põhjustatud ka töö autori jaoks lihtsamast Eesti poole muutusi kajastava materjali kättesaadavusest ja mõistmisest. Töö koosneb neljast kesksest peatükist, millest esimeses on kajastatud kokkuvõtvalt vaidlusi Valga linna kuuluvuse üle ja piiri määramist läbi linna ning järgnevas kolmes vaadeldakse piirist tulenevaid mõjutegureid. Esimene mõjutegureid kajastav peatükk
annaabi.ee 
