viisil ja mitte teisiti. Õigus ei loo mitte ainult kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi inimestele teatud viisil õiguspäraseks käitumiseks. Õigus ei ole midagi sellist, mis saaks seista ühiskonnast väljaspool. Õigus toimib sotisaalses keskkonnas, arendes ja muutudes, kohanedes ühiskonnaoludega. 1.1 Õigussüsteemi vead Õigussüsteem on õiguskordade kogum, millel on sarnane õigusfilosoofilinekäsitlus riigist ja õigusest. Nii nagu on igal süsteemil, on ka Eesti õigussüsteemil oma head ja vead. Tooksin välja mõned aspektid, mis mind praeguse õiguse juures häirivad. Kindlasti tuleks muudatusi teha karistusseadustikus, karistused tuleks muuta rangemaks. Näiteks: joobes seisundiga autorooli istumine. Siin kohal võiksid seadused olla palju rangemad. Joobe seisundis juhtidelt tuleks juhtimisõigus mitte ainult tähtajaliselt peatada vaid ära võtta ja neid enam mitte tagasi anda
Tal ei ole nii suurt õigust inimese elu üle. Vangide vähene arv. Dekriminaliseerimine - peab olema vähe käitumisviise, mille puhul on vaja riigi sekkumist inimeste käitumisse. Riigi roll on passiivne, ühiskonnal on vabad käed. Kriminaalpoliitikas on muutunud julged vahekorrad. Saksa teadlase poolt (A. Feuerbach) - kriminaalpoliitika on distsipliin, mille ülesanne on valmistada ette uue kriminaalseaduse vastuvõtmine. Kriminaalpoliitika määrab kuritegevuse kontrolli eesmärgid, mida taotletakse, milliste vahenditega ja millisel viisil saavutatakse. Kriminaalpoliitika on kuritegevuse kontrolli poliitika, karistuspoliitika. Tähendab 3 asja: 1) riiklikult suunatud abina kuritegevuse kontrollimisel on üks poliitika valdkond. Põhieesmärgiks on valmistada ette kriminaalpoliitilisi otsuseid, analüüsi läbiviimine, tulemuste hindamine ehk järelevalve. 2) kriminaalpoliitika ei saa olla ilma kriminaalõiguseta. Kõik, mis riigis toimub selles
kriminaalteaduse aspektist fundamentaalsed. Sotsiaalteadusena on kriminoloogia tihedalt seotud teiste sotsiaalteadustega nii uurimisvaldkonna kui meetodite kaudu (võtab üle saavutusi ja pakub teistele väärtuslikke andmestikku uuritavate sotsiaalsete süsteemide anomaalsete seisundite kohta). Sarnane on seos ka hingeteadustega. Kriminoloogia klassikalised koolkonnad normativism ja positivism Normativistlik paradigma juured 17. sajand (Grotius ja loomuliku õiguse põhimõtted) loomuliku õiguse kontseptsioon ongi kajastatud kriminoloogia normativistlikus paradigmas, kusjuures idealistlikult meelestatud kriminoloogid käsitavad nn loomuliku kriminaalõiguse allikana inimese olemust või siis inimesest kõrgemal seisvat alget. Nad usuvad, et seadused on loomuliku kriminaalõiguse projektsioon. Normativistliku kriminoloogia teene: kurjategija isiksuse problemaatika esiletõstmine. See sunnib ka pidevalt tegelema kriminaalseaduse kvalitatiivse parandamisega sotsiaalse
Korraloomine ja selle täitmine. On sätestatud menetluskord: Normi eesmärk orienteerumine tulemuse saavutamises. Kriminaalmenetluse piiritlemine. Ruumiline kehtivus EV kriminaalmenetlusõiguse sätted kehtivad kõigis EV territooriumil toimetatavates kriminaalmenetlustes sõltumata kuriteo toimepanemise kohast, kui see ei ole välislepingutega määratud teisiti (rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös, kui Eesti on taotlevaks või täitvaks riigiks) Erand: välisriigis kogutud tõendid arvestatakse tõenditena krm-s Eestis, va juhul, kui need on kogutud toiminguga, mis on vastuolus Eesti krm-e põhimõtetega (nt valedetektor) Ruumilise kehtivuse eripära on kaugülekuulamine: ülekuulamisele kutsumine toimub täitva riigi menetlusseaduse kohaselt, ülekuulamise läbiviimine taotleva riigi menetlusseaduse järgi. Ajaline kehtivus
HOLOKAUST Õ P P E MAT E R J A L 2007 Selle publikatsiooni autoriõigused kuuluvad Eesti Ajalooõpetajate Seltsile Õppematerjali koostamist ja väljaandmist rahastasid Eesti Vabariigi Valitsus ja International Task Force Holokaust Õppematerjal: allikad, õppeülesanded, mälestused, teabetekstid Autorid: Ruth Bettina Birn, Toomas Hiio, Mart Kand, Ülle Luisk, Christer Mattson, Meelis Maripuu, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Elle Seiman Koostanud Mare Oja Toimetanud Toomas Hiio Õppematerjali katsetanud Siiri Aiaste, Mart Kand, Tiia Luuk, Riina Raja Keeletoimetaja Mari Kadakas, Kärt Jänes-Kapp
üksteisest tingitud ja nad on mõõdetavad, kusjuures kõiki nähtusi saab mõõta nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Kvantitatiivset mõõtmist nii nimetatud vahendatud mõõtmine, kus sotsioloog e uurija ja uuritava e respondendi vahel on küsitlusleht, ankeet, st uurija ja respondent ei suhtle vahetult. Kvalitatiivne mõõtmine e vahetu mõõtmine respondent ja uurija vahetult ajavad juttu suunitlemata intervjuu (vahetu). Õiguse sotsiloogia objekt: - õiguse, õigusliku tegelikkuse uurimine. Selleks on tarvis natuke ühiskonda uurida, ühiskondasid kõrvutada. - Õigus kui sotsiaalne nähtus. Õigus areneb koos ühiskonnaga, õiguse areng ja ühiskonna areng peavad olema kooskõlas, et ühiskonnas oleks sobiv ja õige õigus. - Õiguse sotsiaalne roll ühiskonnas. - Õigus kui sotsiaalne instituut. Millist valdkonda peaks õigus üldse reguleerima. - Indiviidide sotsiaalne käitumine teiste inimestega suhtlemise mõttes
Kõik kommentaarid