paljusus ise ongi selle olemus. Nt. teaduse diskursus. Valgustus ajastuse ajal oli teadus kesksel positsioonil - teadus räägib tõtt. Toimus teaduse kogumine ja ta teenis inimeste huve. Teadus on suurim metanarratiiv, tema kaudu saab väärtustada teisi narratiive, mis liiguvad ühiskonnas ringi - Teadaslikus on viis valitseda teisi narratiive. Teadmine ise ei ole eesmärk vaid vahend. Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama. Lyotardi mudelis - tõde on see, mida enamus arvab. Näeb, et postmodernism kahe modernismi vahelüli. `Teos saab modernseks siis ku ta on postmoderne' Modernism toimib demineerimise ja kontrollimise vahendil. Selleks, et toimuks muutus siis pean saavutama teatud ühtusust. Lyotardi sõnul on tulemas uus modernism, mis ületab postmodernismi. Õppeõjud peavad oma ideid õpilastele maha müüma Lyotardi järgi sellises mudelis (mida ta ei kiida heaks). Rooside sõda: tõde pole see, mis tõde
Erinevus ja välistamine on mikropoliitilised fenomenid postmodernses sotsiaalses teoorias. Postmodernistid vaatavad vähem strukturaalsete piirangute ja mõjude poole (nt Marksism), vaid rohkem kohaliku mikropoliitika ja võimu igapäeva operatsioonidele. · Vastupanu mikropoliitika. Kui postmodernismi sotsiaalne teooria keskendub mikropoliitikale kui võimu mõjuväljale, siis samuti näeb seda kui vastupanu erinevate vormide alguspunktiks. Lyotardi meelest on igasugune üksmeel terrorismi alguseks. Teised postmodernistid on keskendunud sellele, kuidas sarnaste huvidega inimesed ühendada. Parim lahendus on lasta inimestel kujundada endale oma meetodid. Kas planeerimine on moderne või postmoderne? Postmodernne mõtlemine nii epohhi kui ka sotsiaalse teooriana omavad mõlemad tähtsust planeerimise jaoks. Näiteks loetakse maakasutuse planeerimist modernseks ning perioodi, milles planeerimine on tänapäeval postmodernseks
Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama. Narratiivi sidumine teadusega. Nt. maj, meedia sidumine teadusega. Peale IIMs muutus teadvuslik teadvus pole enam seotud tõe otsingutega vaid kasulikkuse skaalal. Nt. kõrgharidus pole ideaali poole pöördumine vaid oskuste vahend. Teadmine on see, mida saab maha müüa, see mida teised peavad teadmiseks. L. meelest on see allkäik tõeotsing taandub. Teadmiste sidumine kasulikkusega. Lyotardi mudelis - tõde on see, mida enamus arvab. Näeb, et postmodernism kahe modernismi vahelüli. `Teos saab modernseks siis ku ta on postmoderne' Modernism toimib demineerimise ja kontrollimise vahendil. Selleks, et toimuks muutus siis pean saavutama teatud ühtsust. Lyotardi sõnul on tulemas uus modernism, mis ületab postmodernismi. Õppejõud peavad oma ideid õpilastele maha müüma Lyotardi järgi sellises mudelis (mida ta ei kiida heaks)
tänapäevani.Tänapäeva kultuur on ristand teiste, erinevate maade kultuuridest. Postmodernses maailmas on hirm võõraste kultuuride ees asendunud huviga nende vastu. Kuigi postmodernistlikult erinevuste kultuuril on palju positiivseid küljgi:maailm muutub avatumaks, dialoog teise kultuuriga avardab ja harib meie arusaamasid tegelikkusest, süveneb sallivus ja kompromisside vajadus, siiski nõustun siinkohal ka prantsuse filosoofi J-F. Lyotardi väitega, et erinevusi rõhutava kultuuri mõõdupuuks on orienteeritus keskmisele massimaitsele. Teoise väärtuseks saab kasum. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele jafilosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus
antikangelasi. Nende abil kujundati inimeste identiteeti, need andsid omamoodi käitumisjuhiseid, kuidas olla ja elada. Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused löövad kõikuma. Näiteks pole radikaalsete mõtlejate meelest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muhameedlaste arusaam inimõigustest on hoopis teistsugune kui kristlastel. Lyotardi meelest ei suuda ükski klassikaline ideoloogia enam anda retsepti, kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub 23 Tänapäeva maailm individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on võrdsed, ent
abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti kriitiliselt kui mingit arusaamatut formalistlikku jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes. J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a. Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir (vt tema vari) Foto: Sutkus Kunsti on uuel ringil tagasi tulnud jutustamine, ainult et seda nimetatakse nüüd Lyotardi järgi moodsalt narratiivsuseks. Kontekst ongi postmodernistliku kunsti võtmesõnu. Paljud tööd mängivad kontekstidega, „kunsti universaalsuse“ kontsepti. Nii on mõni kunstnik spetsialiseerunud üksnes koopiate loomisele teiste kunstnike töödest, eksponeerides neid oma nime all (Mike Bidlo). Kohaspetsiifiline kunst aga kitsendab väga teadlikult oma huvivaldkonda üheainsa koha või paigaga ja suhestubki üksnes sellega. Postmodernistlikus
pealisehitus. Frankfurdi koolkonna uusimad teoreetikud. 40. Individualism ja kapitalismi kultuurilised vastuolud. Daniel Bell. Charles Taylor 41. Utopism ja visionäärid. Morus ja Campanella. Toynbee ja Spengler. Kapitalismi probleemid. Globaliseerumine. 42. Kuidas muutsid kunsti tegemise ja vastuvõtmise praktikaid strukturalism ja semiootika. Poststrukturalism. Dekonstruktsioon. 43. Postmodernism. Teooriad. Hüperreaalne kogemus. LyotardI lõppematu avangardi kontseptsioon. 44. Pragmatism. Peirce, James. Richard Rorty. 45. Analüütilise filosoofia juured. Empirism. Positivism. Frege. Viini ring. Kaasaegset analüütilist filosoofiat huvitavad küsimused. Vastasseisud ja ühisosa kontinentaalse filosoofia paralleelsete arengutega. Praktiline filosoofia. Analüütilise filosoofia rakendusi moraali ja ühiskonnafilosoofias. 46. Analüütiline filosoofia ja esteetika
annaabi.ee 
