· Kareva luules leidub allusioone J.Viidingu luuletustele, neid ühendab vaikuse, valguse ja puhtuse poetiseerimine. Poeetilised muutused · Pärast "Vari ja viiv'i" ilmusid valikkogud "Armuaeg"(1991), "Maailma asemel" (1992) ja "Hingring" (1997). · Keeleline dünaamika suureneb: tekivad suuremad kõlamängud; keeleüksuste kumuleerimised; rütmi- ja riimivariatsioonid. "Maailma asemel" · Selles luulekogus leidub Kareva uue laadi viljakam osa. Luulemina liigub siin müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: "Maailm on muinasjutt". "Maailm on muinasjutt" Maailm on liikuv lugu, mis alati otsas, mis langedes läbi aja iga hetk uuesti alustab otsast. Kareva maailmas · Kareva luulet on tõlgitud:
Luuletaja taotleb teatavat tasakaalu traditsioonilise ning vabavärsi vahel. Hoiakute ning laadide vastandikkuse tõttu ei kujune aga seesugust terikut kui ,,Kivist viiulites". Muutunud luulepildis ei ärata raamat eelmistega võrreldes tähelepanu. Ka järgmine kogu jääb suhteliselt varju. 2.5. ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) Kogus ,,Vihme teeb toredaid asju" leiab aset suur teisenemine isiklikuma, intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni poole. Konkreetne luulemina vaeb oma suhteid aja ning maailmaga, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme eelnenud sugupõlveni. Üldinimliku hoovuse asemel on astunud väga konkreetne , muutusterikas ning juurtetundlik, reaalidest küllastunud aeg. ,,Vihm teeb toredaid asju" on põhitoonilt varasemate kogudega võrreldes lüürilisem , kohati isegi malbe. Intellektuaalsed puünteeritud värsskonstruktsioonid on taandunud. Toimekat edasipürgimist ja teadadaamist aendab enam mõtlik meenutus, sissevaade, läbitundmine
tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on sõltunud ka konkreetsetest kogudest. Vägagi vastandlike arvamuste osaliseks on saanud luulekogu “Hingering”, milles oponendid on leidnud sisulise katte vähesust “liigilusas” värsis. Üksmeelsema heakskiidu pälvis luulekogu “Maailma asemel”, milles vahest leidubki Kareva uue laadi värvikaim osa. Luulemina liigub siin peamiselt müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: Maailm on liikuv lugu, mis / alati otsas, / mis langedes läbi aja iga hetk uuesti / alustab otsast (“Maailm on muinasjutt”). Kareva stiliseeritud kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud
muutus just seoses vormiga: nüüdsest muutub ümbritseva maailma ja tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on sõltunud ka konkreetsetest kogudest. Vägagi vastandlike arvamuste osaliseks on saanud luulekogu "Hingering", milles oponendid on leidnud sisulise katte vähesust "liigilusas" värsis. Üksmeelsema heakskiidu pälvis luulekogu "Maailma asemel", milles vahest leidubki Kareva uue laadi värvikaim osa. Luulemina liigub siin peamiselt müütilises aegruumis, millele on omane une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus. Koos keeleliste pööristega viib see kosmilise tühjuseekstaasini, maailma lõputu liikumise ja voolamise tundeni: Maailm on liikuv lugu, mis / alati otsas, / mis langedes läbi aja iga hetk uuesti / alustab otsast ("Maailm on muinasjutt"). Kareva stiliseeritud kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud
Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile 16. septembriks 1880"; Aleksander Puskini (17991837) "Delwigile". lüürika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. lüüriline kangelane luulemina; luuletuse minaisik. Minavormis kirjutatud luuletus on kunstiline üldistus, mille taga ei nähta tavaliselt konkreetset isikut ja asjaolusid. lüüriline kõrvalepõige autori lühike tundeväljendus või lüüriline mõtisklus, mis on kiilutud teose sündmustikku. Näiteks lõpeb Oskar Lutsu (18871953) jutustus "Kevade" I lüürilise kõrvalpõikega. lüüriline poeem vt poeem. meesriim vt riim. metafoor tähenduse ülekanne sarnasuse alusel
Enamasti on niisuguste valimike koostamise printsiibiks sisulis- meeleoluline ühtsus, vähemal määral ka kontrastipõhimõte. Nimetatud kaks kogumikku fikseerivad Mats Traadi luule märgatava teisenemise. Kui ta seni lähenes maailma nähtustele eelkõige laialt ja ekstravertselt, hajutas oma põlvkonna tõekspidamisi kuulutavate värsside siseenergiat ning ta talitsematud emotsioonid kahandasid mõttemahtu, siis nüüd on selgelt näha, et luulemina üritab vaadata sügavamalt enesesse ja mõista välistegelikkuse vastuolusid iseenda vastuolude kaudu, jättes siiski ründava paatose vähendamata. Autori ilu- ja täiusenõudlused pole suunatud niivõrd kunstiteose kui elu enda poole. “Laternad udus” paistab eeskätt silma kujundilise täpsuse ja kompositsioonilise terviklikkuse poolest. Seevastu “Ilmakaared” koondab väga heterogeenset materjali, nii et ilmumisjärgsel arvustusel ei puudunud alus pidada seda n.ö.
Vt ka romaan. lüroeepika kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. lüürika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. lüüriline kangelane luulemina; luuletuse minaisik. Minavormis kirjutatud luuletus on kunstiline üldistus, mille taga ei nähta tavaliselt konkreetset isikut ja asjaolusid. lüüriline kõrvalepõige autori lühike tundeväljendus või lüüriline mõtisklus, mis on kiilutud teose sündmustikku. Näiteks lõpeb Oskar Lutsu (18871953) jutustus "Kevade" I lüürilise kõrvalpõikega. lüüriline poeem vt poeem. M maailmakirjandus rahvuskirjanduste kõige väärtuslikum osa, mis on
annaabi.ee 
