Luuleesitus (0)

DORIS
KAREVA
DORIS KAREVA
Ta sündis 28. novembril
1958. aastal Tallinnas.
Ta on õppinud Tallinna 7.
Keskkoolis, Tartu Ülikoolis
aga ta pidi minema
kaugõppele ning ta lõpetas
kooli inglise filoloogina 1983.
aastal.
Töötas ajakirjas Sirp ja
Vasar
Esimesed kirjanduslikud
teosed 60-ndate lõpus
Lugejaskonna ette astus oma
värssidega ajakirjas Noorus 1974. aastal
Kirjanike Liidu liige
Aastani 2008 oli UNESCO Eesti
rahvuskomisjoni peasekretär
On teinud palju tõlkimistööd
Tunnustused: Vabariigi kultuuripreemia,
Eduard Vilde preemia, Juhan Liivi
luuleauhind
Esikkogu ,,Päevapildid" (1978)
Mõned teised väljaanded: ,,Ööpildid",
,,Armuaeg", ,,Vari ja viiv", ,,Deka"(2008)
Doris
Doris Kareva
Kareva luule
luule
Su õrnim osa mus varjul,
mu ümber Su tugevaim.
Me oleme ükssama keha,
kus tantsivad hing ja vaim
Välja puhkame maailma väsimust
kindlusetuse piinast -
iga hommikut hoides kui esimest,
iga õhtut võttes kui viimast.
Kui oleme koos, siis oleme
Jumala juures,
aegade segases sahtlis
sobides teineteise
kui hõbelusikad,
hingates, hingamata;
kui oleme koos, siis oleme
kõiksus, kirgastus,
kaos.
Suhkur veel sulamata
maailmakulbis suures.
Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.
Milleks kohtuda -
Sa oled minule õhk.
Kõikjal kohal.
Silm läheb sõlme
püüdest vaadelda ennast.
Enesesilmuse sipleb
mõnigi mõtleja vend.
Ära kõnele mööda õest,
ära vaata üle ka vennast:
hukkugu.
Haara ta käest;
teist hoides hoiad ka end.
Taevas tähti nagu kõrbes liiva,
ajus kujutlusi, unes und.
Taevas endaga võib kaasa viia,
kes on vaatamisse unustund.
Inimene vajab imevähe
selleks, et ta hingel hakkaks soe.
Kes on ära tundnud ühe tähe,
taevast sõbrasõnumina loeb.
Armast pole arvutada vaja -
ta ei kordu ega korrutu.
Ainukene terve eluaja
Ma tahaksin, et taltsutaksid mind,
ma tahaksin, et lahustuks mu kainus,
et lõhestaks mind igatsus ja aimus -
ma tahaksin, et taltsutaksid mind.
Ma tahaksin, et taltsutaksid mind,
et tunneksid, mis tähendab sind tunda -
siis viljaväljadestki näeksin und ma.
Ma tahaksin, et taltsutaksid mind.
Ma tahaksin, et taltsutaksid mind,
siis usaldaksin sulle salasõna,
mis imelihtne, aga igivana -
kui tuled lähemale, kuuled mind...
Mees ja naine -
kaks kätt kokku pandud
ürgseteks riituseks
Jumala kiituseks
Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
Nii nagu külma raua külge keel,
on Sinu vastu sattunud mu süda.
Ja süna sajaks sõjaks rebitud
ja põlatultki mällu põletatud
kui orjamärk,
kui usutunnistus.
Kas Sa ei taipa siis, ei taju, tunne,
mis tagajärjed kivist kiirgavad,
mis tõusis purustama paratamatust
ja tabas...?
Kuula: kaalutus on tasa.
Iha hinged on kurbuse roostes,
sellepärast ei käi.
Kui saaksin,
läheksin joostses,
paljajalu ja -päi.
Kaotasin tasakaalu
Sinu silmade jääl
ja usalduse luu
murdus.
Valu
vaakuv varesehääl.
Ma olen Sind armastanud.
Ma olen Su hüljanud
ühe silbi pärast, mis vaikuse
näkku Sa süljanud.
Vere torm rebis raamatulehti
ööl, mil viibisin Sinu pool.
Tema jõhkruses kaheks tehti
vaimuühtsuse ülikool.
LÕPETUSEKS
Doris Kareva on müstiline luutetaja
Ta kirjutab erilisi, rõõmsaid samas ka naljakaid
luuletusi
Kui ta kirjutab uut kogu, siis ta mõtleb enne välja
luulekogu pealkirja ja siis alles luuletused
Ta on ka luuletusi kirjutanud noodipaberile, sest
kirjutatul peab olema rütm. Näide rütmist esitatud
luule ,,Elukogu"
Tema sõnul jutustavad luuletused lugusid,
seisundeid ja pöördumisi.
Luuleni on Dorise juhatanud Anna Haava luule
mütoloogiast, kus Doris Kareva lõi oma jumalad,
kellega ta suhtleb luulekeeles
Kasutatud kirjandus
Internet
Doris Kareva ,,Aja kuju"
Doris Kareva ,,Mandragora"
TÄNAME
KUULAMAST !