Ta propageeris raskejõustikku ja selles edu saavutamiseks vajalikku eeldust - karsket eluviisi. Samuti andis ta juhiseid treeninguks, selgitas maadlusvõtteid ja -taktikat. Lurichi esinemised ning tema sütitavad sõnad nii kõnedes kui ka ajakirjanduses tekitasid laiades rahvahulkades suure huvi, lausa vaimustuse raskejõustiku vastu. Mitmel pool Eestis sündisid raskejõustikuringid, kus hakati harrastama maadlust ja tõstesporti. Nendele lisandusid veel sajad ja vahest tuhandedki Lurichist vaimustatud noored, kes hakkasid omapead "Luurit tegema". Peale vaimustuse raskejõustiku vastu õhutas Lurich ka eestlaste rahvuslikku iseteadvust, rõhutades oma rahvust ja kutsudes suguvendi harjutama end sama tugevaks ja terveks nagu tema. Balti mõisnike rõhumise ja tsaarivalitsuse sovinistliku rahvuspoliitika all kannatavale rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka "eestlane on mees", et ka
Elulugu Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Nagu paljud poisid tollel ajal, oli temagi vaimustunud eesti maadlustähtedest Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; Tallinnas oli tal seda mõnda aega võimalik Lurichi enda juhatusel teha. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid
tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega kahenaelaseid hantleid 4000 korda järjest. Õige kindluse said treeningud siis kui Georg hakkas käima Tallinna raskejõustikuklubis. Lurichi tippspordi tee algas Venemaal Peterburis, 1895. aastal. Seejärel hakkas ta püstitama maailmarekordeid tõstmises ja võitis kõiki maadluses. Ning 1896. aasta suvel sai Georg Lurichist spordiprofessionaal, elukutseline atleet ehk rahvakeeli jõumees. Lurich hakkas uure menuga mööda maailma ringi rändama, ta oli võidukas nii maadluses kui ka mitmesugustes rahvuslikes jõu- ja osavusproovides. Aastal 1901.osales ta Hamburgis elukutseliste maadlejate maailmameistrivõistlustel klassikalises maadluses, mille ta võitis. 1901. Riias toimunud maadlustsempionaadist võttis Lurich kõrval osa ka alles 20-aastaseks
ta ka ise maadlus- ja tõstevõistlusi ning muid jõunumbreid. Oma esinemistel pidas ta kõnesid, kus rõhutas tervislike eluviiside kasulikkust ning andis treeningu alustamise juhiseid. Lurichi esinemised ja võistlemised Eestis ja mujal tekitasid eestlastes meeletu spordivaimustuse, tekitasid huvi raskejõustiku vastu ning tõstsid rahvuslikku eneseteadvust. 19.sajandi lõpuks, rahvuslikul ärkamisajal, oli Lurichist saanud Eestlaste jaoks tõeline kangelane, kes tõstis eneseusku. Lurichi võidud kinnitasid eestlastele, et ka nemad on suutelised kaugele jõudma ja midagi maailmamastaabis saavutama. Oma aja populaarseima atleedi nimest sai jõu sümbol. Elu lõpuaastad 1917. aastal naases Lurich koos Alexander Abergiga( maadleja ja Lurichi sõber) läbi Jaapani ja Hiina Venemaale, jõudes sügiseks Eestisse.
Peale selle, et ta kohalike jõumeestega rammu katsus, korraldas ta ka ise maadlus- ja tõstevõistlusi ning muid jõunumbreid. Oma esinemistel pidas ta kõnesid, kus rõhutas tervislike eluviiside kasulikkust ning andis treeningu alustamise juhiseid. Lurichi esinemised ja võistlemised Eestis ja mujal tekitasid eestlastes meeletu spordivaimustuse, tekitasid huvi raskejõustiku vastu ning tõstsid rahvuslikku eneseteadvust. 19.sajandi lõpuks, rahvuslikul ärkamisajal, oli Lurichist saanud Eestlaste jaoks tõeline kangelane, kes tõstis eneseusku. Lurichi võidud kinnitasid eestlastele, et ka nemad on suutelised kaugele jõudma ja midagi maailmamastaabis saavutama. Oma aja populaarseima atleedi nimest sai jõu sümbol. Elu lõpuaastad 1917. aastal naases Lurich koos Alexander Abergiga( maadleja ja Lurichi sõber) läbi Jaapani ja Hiina Venemaale, jõudes sügiseks Eestisse.
• 1915. a saadeti Eduard masinakirja õppima, et ehk saab temast kantseleiametnik. • 1915. a sügisel saatis Eduard vanematele tutvustava kaardi Tallinna Linna Kunsttööstuskooli ja sealsete õppimisvõimaluste kohta. Kool oli viie aastane ja andis joonestaja või käsitöö- ja joonistusõpetaja kutse. • Vanemad nõustusid koolivahetusega ja Wiiraltist sai kunsttööstuskooli õpilane. ELUKÄIK • Nagu paljud tolleaegsed poisikesed, oli ka Wiiralt vaimustuses Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas aktiivselt tõstesporti. • Wiiralt olnud vaikne ja uje, kuid väga kiindunud raskejõustikku. • Spordiseltsist „Kalev" toodi kunsttööstuskooli saali maadlusmatid ning Lurich andis seal tunde vanematele õpilastele, kelle hulgas ka Wiiralt „Kabaree“ oli. ELUKÄIK • Wiiralti kunstianne ilmnes varakult ja ta osales aktiivselt koolielus. • Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus"
perekonnaga Eestisse, kus sai mõisavalitsejaks Schillingite Varangu mõisas Järvamaal. Poisid pandi algul Koeru haridusseltsi kooli, siis aga 1907. aastal avatud saksa erakooli sealsamas. Vene ja saksa keele oskuse kõrval sai Viiralt sellest koolist kaasa ka prantsuse keele algete tundmise. Vaatamata sõnaahtrusele, aga võib-olla osalt ka selle tõttu oli Viiraltil kaasõpilaste silmis juba tollal teatav erilisuse oreool. Nagu paljud poisid, oli temagi vaimustatud Georg Lurichist ja Aleksander Abergist1 ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; hiljem Tallinnas oli tal seda võimalik mõnda aega Lurichi enda juhatusel teha. Selline huvi polnud tollal kantud ainuüksi tahtest end füüsiliselt arendada või sportlikku edu saavutada; sellesse segunes suuremal või vähemal määral ka rahvuslikku auahnust, mida Lurichi ja Abergi kuulsus meeldivalt kõditas. Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana. Varaseimad
" Hakkab härra Ollino jumalat kaitsma? Ei, tema ka mitte, sest tema ütleb: ,,Minu jumal elab alles, mis mul teistega asja." Teeb seda ehk Sikk, sest temal on tugev jõud? Ei tee, tema ei tee. Tema ütleb: ,,Lurich on minust tugevam, las tema." Ja Vainukägu? Tema vastab: ,,Ehk läheb mõni teine, ma pole veel leeris käind." Ja nõnda kõik. Ning kes jääb üle? Härra Maurus ise, sest tema on jumalaga üheskoos teenind, tema on ka leeris käind. Ainult Lurichist ei ole ta mitte üle, aga kui on vaja jumala eest välja astuda, siis läheb ta karuga ja kas või vanakuradi endaga kokku. Niisugune mees on vana Maurus." Kui Indrek läks härra Koovi tuppa, et temalt küsida, kas ta ei võiks laenatud raamatud veel mõneks päevaks oma kätte jätta, lausus see temale nagu muu seas: ,,Ütlesin teile vist juba varemalt kord, et ärge jännake jumala ega igavese inimesega, sest nõnda unustate igapäevase elu
annaabi.ee 
