kevadel) Mari ehk maasikas on külmakraade (-8 kraadi Kohev, umbrohu vaba ja 1l vett ühe taime kohta et jõuaks uued lehed Taime vahekaugus 30- lihakas koguvili lumevaesel talvel võib väetatud Kui tekib koorik, tuleb talveks kasvada 50cm Osaviljadeks on taime hävitada) see lõhkuda
muutub ta kergelt rünnatavaks jooksmine võtab palju energiat → söövad selle - Antiloobid: väga kiired → taastamiseks pidevalt → kergem saak jahiloomadele, sest nähtavad - Kohastumustel on väärtus ainult selles kindlas keskkonnas - Valge jänes: talveks pruun karvakasukas asendub valgega → lumevaesel talvel hea saakloom - Organismirühmale kasulik, aga üksikisendile mitte - Putukad, nt mesilased: salvab ründajat → nõel jääb kinni → rebib oma kere puruks → sureb Mikroevolutsioon, selle protsessid ja evolutsiooni tegurid Mikroevolutsiooni põhiprotsessiks on kohastumine, teiseks liigiteke Evolutsiooni tegurid: 1. Mutatsioonid - võimaldavad uute tunnuste tekkimise 2. Geenivool 3. Geenitriiv
Jäävad püsima organismirühmale kasulikud tunnused ehk kohastumused konkreetse keskonna suhtes. Kohastumuste teket nimetatakse kohastumiseks. Kohastumused on pärilikud. Kohastumused on suhtelised, s.t. ei ole täiuslikud. Näiteks ühtedes tingimustes osutub kohastumus kasulikuks, teistes tingimustes kahjulikuks (varjevärvus lumevaesel talvel, mesilase mürgiastel). Liigiteke Liik on looduslik organismirühm, kelle isendid võivad omavahel vabalt ristuda ning kellel on oma levila. Igal liigil on oma, teistest liikidest erinev geenifond. Liigiteke tähendab kahe populatsiooni vahelise bioloogilise ristumisbarjääri teket. 1. Geograafiline isolatsioon Erinevate liikide levialad on üksteisest eraldatud veekogude või mägedega või asuval üksteisest liiga kaugel.
- Vastandikud tegurid - Kaelkirjaku kohastumus - saab puulatvadest hästi toitu kätte, kuid vett juues muutub ta kergelt rünntavaks - Antiloobid: väga kiired → jooksmine võtab palju energiat → söövad selle taastamiseks pidevalt → kergem saak jahiloomadele, sest nähtavad - Kohastumustel on väärtus ainult selles kindlas keskkonnas - Valge jänes: talveks pruun karvakasukas asendub valgega → lumevaesel talvel hea saakloom - Organismirühmale kasulik, aga üksikisendile mitte - Putukad, nt mesilased: salvab ründajat → nõel jääb kinni → rebib oma kere sureb puruks → Evolutsiooni geneetilised alused: - Populatsiooni genofond - kõikide geenide ja alleelide kogum populatsioonis:
Kukeharjad on enamasti madalad, murujad kuni poolkõrged püsikud või poolpõõsad, harvem ühe- või kaheaastased. Varred lamanduvad, tõusvad või püstised. Lehed lihakad, õied kollased, valged, roosad, punased või lillad. Kukeharjad on pikaealised vähenõudlikud püsikud, mida võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Pindakatvatel liikidel on soovitatav jätta istutamisel taimede vahekauguseks 15...20 cm. Kukehari on üldiselt talvekindel, kuid lumevaesel talvel või järskude temperatuurikõikumiste korral talvitub katte all kindlamini. Kukeharjad sobivad kiviktaimlasse, murusse, vabakujulistesse lillerühmadesse, püsilillepeenrale äärislilleks, pinnakattetaimena kalmistule. Nägusad koos madalate kellukate, aubrieetade ja kadakkaertega. Madalaid liike sobib kasvatada aiavaasis ja rõdukastis ja isegi potilillena toas. 14. Kukekannus Kukekannused kuuluvad aia kõige uhkemate püsikute hulka. Kukekannuse perekonnas on
iseloomuga mutatsioonid, mis ei pruugi olla ideaalsed kohastumuse saavutamiseks või geneetiline triiv võib toimida valikusuunale vastupidiselt. Kohastumused ei avaldu võrdselt ja ühetaoliselt. Igas keskkonnas on vastandliku toimega ökoloogilisi tegureid. Kaelkirjakute pikk kael ja jalad, isashirvede suured sarved. Keskkonnatingimused pole püsivad. Tavalistele tingimustele kohastunud metskitsed võivad ootamatu külma tõttu hukkuda. Talvekarvas valgejänes on kiskjatele lumevaesel talvel hästi näha. Osa kohastumusi on kasulikud isendirühmale, kuid ohustavad üksikisendeid. Mesilase astlatorked. Vastastikuline kohastumise vajadus: kohastumustega üle trumpamine. Kohanemine: indiviid sobitub elu kestel elutingimuste muutustega päriliku reaktsiooninormi piires. Mittepäriliku alusega ja pöörduv (silma pupill, päevitamine, lihasmassi suurenemine, immuunsus). Liigiteke: teine oluline evolutsiooniprotsess peale kohastumist üleminek makroevolutsioonile.
ravimresistentsed vormid. 3) Lõhestav valik seisneb kahe või enama keskmisest erinevate tunnustega isendirühma eelispaljunemises. Lõhestav valik toimub juhul, kui liigi levila jaotub elutingimustelt erinevateks piirkondadeks Lõhestav valik toimub vastupidiselt stabiliseerivale valikule. q Leidke igale näitele sobiv valikuvorm. Ravimresistentsete bakterite teke. Väiksemat kasvu kitse hukkumine lumerikkal talvel. Karva mittevahetavate jäneste teke lumevaesel alal. Tumedamat värvi liblikate teke tööstuspiirkonnas. Kahe uue putukaliigi teke lähteliigist. Enneaegse karupoja hukkumine. Ø Kohastumine § Kohastumusteks nimetatakse liigi isendite ellujäämist ja paljunemist soodustavaid omadusi. Kohastumused avalduvad organismide sise- ja välisehituses, paljunemises, käitumises jt eluavaldustes. § Kohastumine on kohastumuste teke. Kohastumused kujunevad välja loodusliku valiku tagajärjel.
30-80cm kõrgune Kõige paremini kasvab mulda päeva pärast taimede ümber puhkemist Lehed munaja saagja soojas, tuulevaikses kohas Vajadusel anda turvast või Külvatakse märtsis või Taimede vahed kaetakse Alates teisest aastast 2-3 servaga Külmal ja lumevaesel talvel sõnnikut aprillis kasvuhoonesse turbamultsiga, enne korda suve jooksul Õitseb juunist augustini võib hukkuda (isegi kaetult) 0,3-0,5cm sügavusele põsivaid külmasid kaetakse Taimed lõigatakse 6-8cm
Ning kui kasvatatakse 40...50 cm kõrguse tüvega ploomipuid, tuleb eismest korda pärast istutamist võraoksi kärpida olenevalt nende pikkusest 1/3...1/2 võrra. Ploomipuu istutamine ja sellejärgne võra kujundamine Nagu väidab Jaama (1971) oma raamatus ,,Ploomid", on istikuid parem istutada kevadel. Kusjuures ületalve hoitakse neid muldkraavis. Sügisese istutamise korral ei juurdu nad alati hästi ja karmil ning lumevaesel talvel võib juurestik hävida. Ploomipuude võraharudeks jäetakse pärast istutamist 3...4 hõredamalt paiknevat ja paremini arenenud oksa. Nende kärpimisviis pärats istutamist oleneb okste pikkusest ja tüve kõrgusest. Tavaliselt kärbitakse 1/3...2/3 võrra nende pikkusest. Pärast kärpimist peab juhtoks olema võraharude üldisest tasapinnast 20...25 cm pikem. Võraharudeks võiks valida 45kraadise väljumisnurgaga oksad
annaabi.ee 
